Turingi testi standardne tõlgendus ehk Standardne Turingi test, milles kohtuniku C eesmärgiks on aru saada kumb mängijatest – A või B – on inimene
Turingi test on Alan Turingi poolt välja pakutud eksperiment otsustamaks, kas arvuti suudab näidata inimese tasemel intelligentset käitumist.
Turingi testi standardse tõlgenduse järgi suhtleb inimene (kohtunik) ühe inimese ja ühe arvutiga, mis on programmeeritud vastama nii, et tema vastused oleksid võimalikult sarnased tavalise inimliku käitumisega. Kõik osavõtjad on eraldi tubades. Juhiste andmise ja küsimuste esitamise teel üritab kohtunik välja selgitada, millises toas on inimene, millises aga arvuti. Kui kohtunik ei suuda etteantud aja jooksul otsustada, kumb osalejatest on arvuti, siis on arvuti testi läbinud.
Test ei kontrolli arvuti õige vastuse andmise oskust, vaid seda, kas arvuti vastab nii, nagu oleks inimene seda tüüpiliselt teinud. Suhtlus toimub sisend- ja väljundseadmete vahendusel, et tulemus ei sõltuks sellest, kuidas arvuti teksti heliks ja heli tekstiks teisendab, vaid ainult arvuti intellektist[1]. Küsimuste ja vastuste vahel peab olema fikseeritud ajavahemik, et kohtunik ei saaks teha järeldusi vastamiskiirustest. Turingi-aegsed arvutid reageerisid aeglasemalt kui inimene. Tänapäeval on seda reeglit aga vaja sellepärast, et inimesel läheb vastamiseks tunduvalt rohkem aega kui arvutitel.
Seni pole ükski olemasolevatest arvutitest testi läbimisele lähenenud.[2] Seni parim tulemus on 2014. aastast, kus programm nimega Eugene Goostman suutis ära petta kolmandiku kohtunikest, kuid selleks simuleeris see 13-aastast ukraina poissi.[3]
Testi kirjeldatakse Alan Turingi artiklis "Computing Machinery and Intelligence", mis ilmus aastal 1950 filosoofia ajakirjas Mind.
Turing ei väitnud, et jäljendusmängu edukalt läbinud masin suudab mõelda, vaid seda, et masin omab võimet olla sarnane inimesega.[3]
Ajalugu
Filosoofiline taust
Küsimusel selle kohta, kas masinad oskavad mõelda, on pikk ajalugu. See on tihedalt põimunud materialistliku ja dualistliku maailmavaate erinevustega. Dualismi kohaselt pole mõte materiaalne (või sellel pole materiaalseid omadusi) ning seega ei saa mõistust kirjeldada ainult füüsiliste nähtuste abil. Materialismi kohaselt on mõistust siiski võimalik kirjeldada füüsiliste nähtustega, jättes nii võimaluse eksisteerida tehismõistustel.
Aastal 1936 vaatles filosoof Alfred Ayer tüüpilist filosoofilist küsimust teiste mõistuste kohta: kuidas me teame, et teistel inimestel on sama teadvuslik kogemus nagu meilgi? Oma raamatus "Keel, tõsi ja loogika" pakkus Ayer välja algoritmi eristamaks teadvuslikku inimest mittemõistvast masinast: "Ainus alus, mis lubab mul väita, et objekt, mis tundub mõistuslik, pole tegelikult mõistev, vaid lihtsalt rumal või masin, on see, et ta ei läbi ühte empiirilistest (kogemuslikkudest) testidest, mille alusel tehakse kindlaks teadvuse olemasolu."[4]. (See väljend sarnaneb väga Turingi testi olemusega, kuid pole täpselt teada, kas Turing tundis Ayeri filosoofiat.)
ELIZA ja PARRY
Aastal 1966 lõi Joseph Weizenbaum programmi, mis väidetavalt läbis Turingi testi. Programm ELIZA töötas kasutaja vastuses märksõnade otsimise põhimõttel. Kui märksõna on leitud, rakendatakse reegel, mille põhjal tehakse kasutaja kommentaar ümber ja tagastatakse vastus. Kui märksõna ei leita, tagastab ELIZA kas üldise vastuse või kordab ühte eelmistest vastustest[5]. Lisaks programmeeris Weizenbaum ELIZAt inimkeskse metoodika põhjal töötava psühhoterapeudi käitumise imiteerimiseks. See lubab ELIZAl "teeselda, et ta ei tea midagi reaalsest maailmast". Kasutades neid meetodeid, võis Weizenbaumi programm petta inimesi, kes arvasid, et suhtlevad päris inimesega ning mõnda oli isegi raske veenda, et nad rääkisid arvutiga[5]. Selle alusel väidetakse, et ELIZA on üks programmidest (võimalik, et esimene), mis läbis Turingi testi. See on aga väga vaieldav väide, kuna inimesi, kes esinesid kohtunike rollis, viidi arvamusele, et nad räägivad päris terapeudiga ning need inimesed ei teadnud, et nad võivad arvutiga rääkida.
Kenneth Colby lõi aastal 1972 programmi PARRY – "arvamustega ELIZA"[6]. See püüdis imiteerida paranoilise skisofreeniku käitumist, kasutades sarnast (kui mitte keerukamat) lähenemist nagu Weizenbaumgi. 1970ndate alguses pandi programm läbima Turingi testi. Kogenud psühhoterapeutide grupp analüüsis gruppi, mis koosnes päris patsientidest ja PARRY juhtumise all olevatest arvutitest (kasutati teletaipi). Teisele terapeutide grupile näidati hiljem vestluse logi. Mõlemalt grupilt küsiti, kes patsientidest on inimene ja kes arvuti. Terapeutidel õnnestus vastata õigesti vaid 48% juhtumitest. See arv kirjeldab vaid juhusliku valiku meetodit. Tuleks märkida, et need Testid polnud täiuslikud Turingi testid, sest Turingi test nõuab interaktiivsust logi lugemise asemel.
21. sajandil tuntakse selliseid programme chatterbottide nimede all. Näiteks pahavara programm CyberLover veenab interneti kasutajaid sisestama oma isiklikke andmeid ja kasutab neid selleks, et külastada veebilehte või pahavara allalaadimiseks arvutisse. Tuntud on ka "Valentine-risk", mis flirdib inimestega, et koguda nende isiklikke andmeid.
Turingi testi läbimise probleem
Seni pole ükski programm lähenenud Turingi testi läbimisele. Kuigi sellised programmid nagu ELIZA on veennud inimesi, et nad räägivad teise inimesega sellistes mitteformaalsetes eksperimentides nagu AOLiza, pole nende juhtumite korral tegu Turingi testi korrektse läbimisega.
Inimesel polnud sellistes vestlustes alust arvata, et ta ei räägi teise inimesega. Turingi testis püüab aga kohtunik aktiivselt välja selgitada kellega ta räägib: inimese või masinaga.
Dokumenteeritud juhtumid kuuluvad IRC-taoliste chattidesse, kus paljud vestlused pole terviklikud või on mõttetud.
Paljude internetikasutajate jaoks on inglise keel võõrkeel ning programmi mõttetu vastus võidakse kasutaja poolt arvata enda keeletundmise veaks.
Paljud inimesed ei tea midagi ELIZAst ning selletaolistest programmidest ning võivad seega mitte märgata täiesti ebainimlikke vigu, mida need programmid teevad.
Loebneri auhind
Loebneri auhind antakse välja iga aasta samanimelise konkursi käigus. Konkursi käigus viiakse iga programmiga läbi Turingi test. Kõige "inimlikumale" (kohtunikke arvamusel) programmile antakse kätte 2000 USA dollari suurune preemia. Samuti on olemas ühekordne auhind 25 000 dollarit ja hõbemedal, mis antakse kätte programmile, mis läbib standardse Turingi testi. Esimesele programmile, mis läbib täieliku Turingi testi, antakse kätte 100 000 dollarit ja kuldmedal. Pärast kuldmedali võitmist suletakse konkurss."[2]
"Arvutusmasinad ja intellekt"
Turingi artikkel "Arvutusmasinad ja intellekt" algab järgmiste sõnadega: "Ma pakun vaadelda küsimust "Kas masinad oskavad mõelda?" Vaatlus peaks algama sõnade "masin" ja "mõtlema" definitsioonidest."[1]
Kuna nende mõistete definitsioonid on aga väga keerulised, otsustab Turing "asendada küsimus teisega, mis on sellega tihedalt seotud ja mida võib väljendada suhteliselt ühetähenduslikult. Turingi uus küsimus on: "Kas on olemas selline arvuti, mis võidaks imitatsioonimängu?"
Turingi küsimus on tema sõnul parem, sest sellele saab anda ühese vastuse. Ülejäänud artiklis püüab ta ümber lükata kõik põhilised väited, mis ütlevad, et "masinad ei saa mõelda".
Turingi imitatsiooni seltskonnamäng – nii kirjeldas mängu Alan Turing artiklis "Arvutusmasinad ja intellekt." Kohtunik C, esitades kirjalikult küsimusi, püüab aru saada kumb mängijatest A ja B on mees ja kumb naine. Mängija A – mees – püüab kohtunikku segadusse viia ja mängija B – naine – püüab kohtunikku aidata
Turingi testi variandid
Saul Traiger väidab, et on olemas vähemalt 3 peamist Turingi testi varianti. Kaks nendest on kirjeldatud "Arvutusmasinate intellektis" ja kolmandat kutsub ta "standardseks tõlgenduseks"[7]. Käivad vaidlused, kas see on Turingi enda versioon või siis pigem sündinud tema artikli valest tõlgendamisest. Kolme varianti ei loeta samaväärseteks, sest neil on omad tugevad ja nõrgad küljed.[8]
Imitatsioonimäng
Seltskonnamäng
Turingi imitatsioonimäng oli esialgu seltskonnamäng kolme osalejaga. Mängija A on mees, mängija B on naine ja kolmas mängija on kohtunik (sugu pole tähtis).
Kohtunik ei näe teisi osalisi ja asub teises ruumis. Kohtunik ei tohi teiste osalejatega rääkida, kuid tohib neile kirjutada. Küsides sellisel teel ühelt ja teiselt mängijalt küsimusi, püüab ta otsustada, kumb neist on mees ja kumb naine.
Mehe eesmärgiks on petta kohtunik nii, et too teeks vale otsuse. Naise eesmärgiks on aga kohtunikku aidata.
Turingi ettepanek ja Turingi test
Imitatsioonimäng pärast Turingi ettepanekut e originaalne imitatsioonimängu test. Mängija A asemel mängib arvuti. Mängija B eesmärk on endiselt aidata kohtunikku
Turing teeb ettepaneku, et mängija A asemel võiks mängida arvuti. Seega on arvuti ülesandeks teeselda, et ta on naine ja petta kohtunikku.
Mängija B ülesandeks on endiselt aidata kohtunikul teha õiget otsust.
Kui arvutiga mängides eksib kohtunik sama tihti, kui inimestega mängides, siis on arvuti testi läbinud ning teda võib kutsuda arukaks.
Imitatsioonimängu teine variant
Imitatsioonimängu teises variandis on samuti nagu ennegi mängija A asemel arvuti. Erinevus seisneb selles, et mängija B pole nüüd naine, vaid mees – see tähendab, et nii arvuti (mängija A rollis) kui ka mees (mängija B rollis) püüavad mõlemad veenda kohtunikku, et nad on naised.
Standardne tõlgendus
Selle variandi põhiidee seisneb selles, et Turingi testiga ei püüta tõestada, et arvuti suudab inimest petta, vaid kas arvuti on suuteline inimese intellekti imiteerima.
Selle koha pealt käivad vaidlused, kas Turing on selle variandiga arvestanud või mitte. Sterret'i arvates on Turing sellega arvestanud ning seega ühendab ta Turingi testi teise ja kolmanda variandi üheks. Traigeri arvates on see aga eraldi juhus. Tulemusena on tekkinud "standardne tõlgendus" Turingi testist.
Selles variandis on mängija A arvuti ja mängija B on inimene (olenemata soost). Kohtuniku eesmärgiks pole aga enam välja selgitada, kes mängijatest on mees ja kes on naine, vaid kumb mängijatest on arvuti ja kumb inimene.
Testi tugevad küljed
Tõlgendatav ja lihtne
Turingi testi tugevus seisneb selle lihtuses. Vaimufilosoofia, psühholoogia ja tänapäevane neurobioloogia pole seni andnud täpset definitsiooni mõistetele "mõtlema" ja "mõistus", mis oleks piisavalt täpne ja üldine, et seda saaks masinatele rakendada.
Ilma nende definitsioonideta pole võimalik vastata tehisintellektifilosoofia peamisele küsimusele. Kuigi Turingi test pole täiuslik, annab ta siiski tulemust. Turingi test on praktiline lahendus keerulisele filosoofia küsimusele.
Lai teemavalik
Turingi testi veel üks tugev külg seisneb selles, et küsimuse-vastuse vorm lubab rääkida absoluutselt kõigest. Turing kirjutas: "küsimus-vastus meetod tundub sobilik, et arutleda inimese peaaegu iga huvisfääri üle." John Haugeland lisab sellele: "ainult sõnade mõistmisest ei piisa, masin peab aru saama ka jutu teemast."
Selleks, et Turingi test läbida, peab masin kasutama loomulikku keelt, omama teadmisi ning oskama arutleda ja õppida.
Testi nõrgad küljed
Inimese mõistus ja mõistus üldse
Inimlik käitumine ja mõistlik käitumine
Turingi test võrdleb masinat ja inimest. Kontrollitakse ainult masina võimet olla sarnane inimesega, mitte seda, kas masinal on mõistus. Turingi testiga ei saa hinnata masina intellekti kahel põhjusel:
Vahel ei saa inimese käitumist tõlgendada kui mõistlikku. Turingi test aga nõuab, et masin imiteeriks inimese ükskõik mis liiki käitumist, vaatamata sellele, kas see on mõistlik või mitte. Test kontrollib masina võimet imiteerida inimese sellist käitumist, mida inimene ise mõistlikuks ei kutsu. Näiteks peab masin reageerima inimesega sarnaselt solvangutele, peab oskama (või tahtma) valetada ja tegema kirjavigu. Kui masin sedasi ei käitu, siis ta ei läbi testi, vaatamata kogu mõistusele, mis tal võib olla.
Osa mõistlikust käitumisest ei ole inimesele omane. Turingi test ei kontrolli masina kõrgintellektuaalseid oskusi nagu näiteks oskus lahendada keerulisi ülesandeid või oskus pakkuda välja originaalseid ideid. Tegelikult nõuab test, et masin petaks kohtunikku: kuitahes mõistlik ja tark masin peab teesklema ja näima mitte väga targana, et läbida test. Kui aga masin oskab lahendada mõnda ülesannet, millega tavalisel inimesel rohkem aega läheb, ei läbi masin testi.
Otstarbetus
Tehisintellekti uurijad pööravad masina Turingi testi läbimisele vähe tähelepanu. Selleks on mitu põhjust:
Programmide testimiseks on ka kergemaid viise. Enamikus tehisintellektiga seotud valdkondades püütakse saavutada konkreetsemaid ja tagasihoidlikumaid tulemusi nagu näiteks automatiseeritud planeerimine, objekti äratundmine ja logistika. Selleks, et mõõta probleemi lahendava masina mõistlikkust, annavad uurijad masinale otsese käsu, selle asemel, et kasutada kaudset meetodit interneti jututoaga, kus on inimesed ja arvutid.
Inimeselaadse simulatsiooni loomine on iseenesest keeruline probleem ning seda pole vaja lahendada, et saavutada tehisintellekti uurimise põhilisi eesmärke. Tõepärased inimtegelased võivad olla huvitavad kunstiteostes, mängudes või keerulistes kasutajaliidestes, kuid see pole mõistlike masinate – s.o masinate, mis kasutavad probleemide lahendamiseks mõistust – loomise osa. Russel ja Norvig näitavad analoogiat lennunduse ajalooga: lennukeid testitakse selle põhjal, kui hästi nad lendavad, mitte selle põhjal, kui sarnased on nad lindudega. "Lennundustehnika eesmärgiks pole teha masinaid, mis lendavad nii sarnaselt tuvidega, et tuvid ei saaks aru, et nende seas on masin."
Turing ise ei eeldanud kunagi, et tema testi hakatakse kasutama igapäevaselt tehisintellekti programmide mõistuse kontrollimiseks. Tema eesmärgiks oli anda selge ja arusaadav näide, et edasi jõuda tehisintellekti filosoofia arutelus.
Turingi testi variatsioonid
Vastupidine Turingi test ja CAPTCHA
Turingi testi modifikatsiooni, kus ühe või enama masina roll vahetati inimese omaga, kutsutakse vastupidiseks Turingi testiks. Psühhoanalüütik Wilfred Bion toob oma töös sellest näite. Bion oli vaimustatud sellest, kuidas suureneb aju aktiivsus kohtumisel teise intellektuaalse olendiga. Arendades seda mõtet, kirjeldas R. D. Hinshelwood mõistust kui "aparaati, mis tuvastab teist mõistust. Hinshelwood täiendas Turingi testi: nüüd on arvuti eesmärgiks saada aru, kas ta suhtles inimese või teise arvutiga.
CAPTCHA
CAPTCHA (inglise keeles Completely Automated Public Turing test to tell Computers and Humans Apart – täiesti automatiseeritud avalik Turingi test, et eristada arvutid ja inimesed) on üks vastupidise Turingi testi liikidest. Enne kui kasutajal lubatakse veebilehel teha mõni toiming, esitatakse talle moonutatud kujul tähtede ja numbrite jada ning palutakse tal need sümbolid sisestada. Selle tegevuse eesmärk on ära hoida automaatsete süsteemide rünnakuid internetileheküljele. CAPTCHA toimib, sest seni pole veel olemas piisavalt võimsat ja kättesaadavat programmi, mis tuvastaks täpset teksti moonutatud pildilt. Seega võib süsteemi, mis suudab seda testi läbida, lugeda inimeseks.
Turingi test eksperdiga
Selle variatsiooni puhul läbib masin testi, kui selle vastused ei erine selle ala spetsialisti vastusest, mille teemal räägitakse. Seda variatsiooni tuntakse ka "Feigenbaumi testina" ning seda kirjeldas esmakordselt Edward Feigenbaum aastal 2003.
Täielik Turingi test
Täielik Turingi test[9] nõuab masinalt ka tajumisoskust (masinal peab olema arvutinägemine) ja oskust manipuleerida esemetega (nõuab robootikat).
Minimaalne mõistlik Signal-test
Minimaalse mõistliku Signal-testi pakkus esmakordselt välja Chris McKinstry ning selle eripäraks on see, et kõik küsimused on kas-vormis ehk vastata saab ainult jaatavalt või eitavalt. Tavaliselt kasutatakse seda variatsiooni statistika kogumiseks nende arvutite tootlikkuse kohta, millel on tehisintellekt[10].
↑Ayer A. J. "Language, Thuth and Logic" Penguin kirjastus 2001
↑ 5,05,1Joseph Weizenbaum "ELIZA - A Computer Program For the Study of Natural Language Communication Between Man And Machine", Communications of the ACM 9 (1): 36–45 jaanuar 1966
↑Margaret A. Bowden (2006), Mind As Machine: A History of Cognitive Science
↑Traiger, Saul (2000), "Making the Right Identification in the Turing Test", Minds and Machines 10 (4): 561 (reprinted in The Turing Test: The Elusive Standard of Artificial Intelligence edited by James H. Moor, Kluwer Academic 2003)
↑Saygin, A.P. (2008), "Comments on "Computing Machinery and Intelligence" by Alan Turing.", in Epstein, R.; Roberts, G.; Poland, G., Parsing the Turing Test, Dordrecht, Netherlands: Springer
↑"Oppy, Graham & David". Stanford Encyclopedia of Philosophy. 2011. Vaadatud 14. november 2011.
