Pikimate puittaimede varred on üle 100 m pikkused (mammutipuudel, eukalüptidel), väänduvatel rohttaimedel kuni 300 m pikkused (rotangpalm Indias). Eesti kõrgeimad puud on tammed ja kuused (ligi 50 m), pikima varrega rohttaimeliigid aga humal (15 m), pilliroog (umbes 6 m) ja karuputk (umbes 3 m).
Üheiduleheliste taimede vart katab kattekude ehk epiderm. Selle all on põhikoest esikoor, milles paiknevad kihtidena korrapäratult juhtkimbud. Juhtkimbud koosnevad juhtkoest: niineosast ehk floeemist ja puiduosast ehk ksüleemist. Varre südamiku moodustab põhikoest säsi. Varre jämenemine toimub tänu rakkude kasvule. Vars kasvab pikemaks ladvas asuva kasvukuhiku rakkude arvelt (apikaalne kasv), harvem – näiteks kõrrelistel – esineb vahekasv ehk interkalaarkasv.
Kaheiduleheliste taimede vartes asetsevad juhtkimbud korrapäraselt ringikujuliselt. Noortel taimedel moodustub niineosa ja puiduosa vahele kambium. Kambiumi rakkude jagunemisel moodustuvad uued niine- ja puidurakud. Väljapoole tekitab kambium niinerakke (sõeltorusid, saaterakke ja niinekiude), sissepoole aga puidurakke (trahheed ehk juhtsooned, trahheiidid ja puidukiud). Tänu sellisele kambiumirakkude jagunemisele ja eristumisele toimub varre jämenemine[2].
Lihakatesse uuenemispungadega vartesse (sibul, mugul) kogutakse taime vee- ja toitainete varud.
Ogad või kõrvekarvad varre pinnal kaitsevad taime.
Vars hajutab lehed vertikaalselt, et tagada maksimaalset valgust fotosünteesiks.
Võsu
Vart koos lehtedega nimetatakse võsuks. Kui selline vars asub pinnases, nimetatakse seda risoomiks ehk maa-aluseks võsuks. Võsul paiknevad tipupung ja sõlmekohtadeskülgpungad. Ladvapungast kasvab võsu pikemaks ja külgpungadest moodustuvad külgharud.
Võsu harunemine
monopodiaalne harunemine – varre peaharu jätkab kasvamist, andes külgharusid, mis ei ulatu peateljest üle.
sümpodiaalne harunemine – harunemine, mille puhul külgharu jätkab varre kasvu, tõugates senise juhtharu kõrvale. Üksteist jätkavate külgharude ahelik.
dihhotoomne harunemine – harunemine, kus ladva kasvukuhik jaguneb kaheks, andes kaks ühesugust külgharu.
Risoom on maa-alune muundunud võsu (pohl, mustikas, sinilill, paljud kõrrelised). Asetseb maapinna suhtes rööbiti või püstiselt. Risoom on varuainete säilitamise kohaks ja enamasti ka taime vegetatiivseks paljunemiseks. Esineb ainult rohttaimedel.
Sibul on jämenenud maa-alune lühivõsu (kollane kuldtäht, rohulauk). Selle varreosale – sibulakannale – kinnituvad lisajuured ja tihedalt paiknevad soomusekujulised lehed (sibulasoomused). Sibulakanna tipus on pung, millest areneb maapealne võsu.
Mugul on varre tipmine jämenenud osa, mis on täitunud varuainetega. Lehti mugulal ei ole. Selle väikestes lohkudes (silmades) asetsevad pungad, millest areneb maapealne võsu. Eestis looduslikel taimedel mugulaid pole, kuid kultuurtaimedest on tuntuim mugulatega taim harilik kartul.
Stoolon e. maa-alune võsund on peen, horisontaalne maa-alune vars, mis täidab levimise ja vegetatiivse paljunemise ülesannet. Võsundile võivad moodustuda adventiivpungad ja lisajuured ning tippu ka uued noored taimed. Esineb nii roht- kui ka puittaimedel.
Sibulmugul on soomustega kaetud, tugevasti paksenenud maa-alune lühivõsu, mis täidab säilitusorgani ülesannet. Erinevalt sibulast ei paikne säilituskude mitte sibulasoomustes, vaid varreosas (sibulakannas).
