.jpg)
Aisopos (vanakreeka keeles Αἴσωπος, 6. sajand eKr) oli Vana-Kreeka kirjanik, kellele on omistud palju tuntud valme.
Aisoposest on vähe teada, tema kirjutisi pole säilinud. On kaheldud, kas ta üldse olemas oli.
Aristoteles annab tema sünniajaks aasta 620 eKr. Tema väitel sündis Aisopos Mesembrias.[1] Phaedrus paigutab ta sünnikoha Früügiasse.[2] Callimachus nimetab teda Aisoposeks Sardisest.[3] Maximus Tüürosest nimetab teda Lüüdia targaks [4] Aisopos sündis orjana.
Selles on aga kõik autorid ühel nõul, et suurema osa oma elust veetis Aisopos Samosel. Ta esimeseks isandaks oli Xanthus, teiseks aga Iadmon. Iadmon vabastas ta, kuna Aisopos aitas oma tarkusega kohtus tema rikast ja mõjukat sõpra. Seejärel rändas ta ringi, kuni jõudis Kroisose õukonda. Sealt saadeti ta mitmele diplomaatilisele missioonile, kus ta pidi lepitama Kreeka linnriikide omavahelisi tülisid. Aisopos olevat nii kohtunud Korintoses Periandrosega ja Ateenas Peisistratosega.
Herodotose järgi tapsid Aisopose Delfi elanikud tema viimasel diplomaatilisel missioonil.[5] Ben Edwin Perry jõudis aastal 1965 järeldusele, et raskuste tõttu Aisopose oletatava surmaaja ühildamisel Kroisose elulooga ja Kreeka üldise ajalooga, et nii Aisopose elu- kui ka surmalugu on legendid ja puuduvad igasugused viited tema elule ning olemasolule.[6] Hilisemad uuringud on aga selle perioodi kronoloogiat täpsustanud ja Aisopose eluloos kujutatud sündmuste vahel reaalsed vastuolud praktiliselt puuduvad, erandiks on vaid Aisopose visiit Ateenasse.[7]
Esimene Aisopose elulugu pandi kirja II sajandil, selle autor pole aga teada. Seda teost peetakse tänapäeval ilukirjanduslikuks, ja pea ainuke väide, mida teised antiikaja autorid kinnitavad, on see, et Aisopos pani oma valmid kirja. See elulugu levis aga varem rahvasuus mitme erineva versioonina ja pärineb ilmselt I sajandist, mistõttu selle eluloo eri variandid erinevad ja on kohati omavahel ka vastuolus.[8] Tänapäeval säilinud eksemplarides on lõike, mis pärinevad ka IV sajandist.[9] Selle kohaselt sündis Aisopos Samosel, oli algselt tumm ja omandas kõnevõime pärast seda, kui oli aidanud Isise preestrinnat.
Sellele eluloole tugineb suuremalt jaolt ka XIV sajandi alguses koostatud Aisopose elulugu, mille autoriks on Maximus Planudes. Planudes paigutab aga Aisopose sünnikoha Etiooopiasse, tuletades selle tema nimest. Ka seda elulugu (ja seal esinevat Aisopose välimuse kirjeldust) peetakse tänapäeval ilukirjanduslikuks.[10]
Esimese katse Aisopose tõelist elulugu kirja panna tegi aastal 1632 M. Claude Gaspard Bachet de Mezeriac. Hilisemad uuringud on tema tööle suutnud lisada vaid pisidetaile. [11]
Aisoposele omistatud valmid on lühikesed lood, mille tegelasteks on enamasti inimesetaoliselt käituvad ja kõnelevad loomad ning sisu konstrueeritud lihtsa õpetusiva esitamiseks.
Aisopose valmidest on tuntumad näiteks lugu rebasest ja hapudest viinamarjadest, kilpkonna ja jänese (ka jänes ja kilpkonn) võidujooksust, töökast sipelgast ja kergemeelsest rohutirtsust ning põhjatuulest ja Päikesest.[12]
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Aisopos |