Ajukelmeks ehk ajukestaks (ladina ains meninx; mitm meninges) nimetatakse paljude kesknärvisüsteemiga selgroogsete aju ümbritsevaid sidekoelisi kestasid, mille vahele jäävad aju-seljaaju vedelikuga (ajuvedelikuga) täidetud pilujad ruumid.[1]
Ajukestade täpne piiritlus pole tänapäeval selge, kuna eristatakse peaaju kestasid ja seljaaju kestasid. Peaaju kestad lähevad kuklaluu suurmulgu piirkonnas üle seljaaju kestadeks.[2]
Roomajatel koosneb ajukelme endomeninx 'ist (koosnedes pehmekestast ja ämblikuvõrkkestast[3]) ja ectomeninx 'ist, mis ümbritsevad pea- ja seljaaju.
Koduloomadel koosnevad peaaju kestad[4] :
Seljaaju ümbritseb kolm ajukesta: seljaaju-kõvakest (dura mater spinalis), seljaaju-ämblikuvõrkkest (arachnoidea spinalis) ja seljaaju-pehmekest (pia mater spinalis).[5]
Ajukelme esmakirjeldus arvatakse leiduvat Edwin Smithi (1862) omandatud papüüruserullidel, mis on dateeritud aastaga 1534 e.m.a, kuid pärinevad tõenäoliselt tunduvalt varasemast ajast[6].
Vanakreeka filosoof Aristoteles kirjeldas oma töödes loomade kesknärvisüsteemi struktuure, tema arvates katsid aju kaks membraani.
Termini võttis kasutusele vanakreeka anatoom Erasistratus.[7]
Ajukelmepõletik on meningiit. Ajukelmekasvaja on suuraju- või seljaajukelmest lähtuv kasvaja ehk meningeoom.