Andmete varundamine ehk andmevarundus (inglise keeles backup) on andmetest varukoopiate tegemine, et võimaldada hilisem andmete taastamine (data recovery).
Tähtsatest andmetest soovitatakse teha koopiaid välisele andmekandjale, mis ei ole seotud originaalandmeid sisaldava arvutiga. Varundusega on võimalik ära hoida andmekadusid, mis võivad esile kerkida arvuti suuremate tõrgete korral. Olulisteks andmekadude põhjustajateks on viirused, kõvaketaste rikked või andmete ekslik kustutamine inimeste endi poolt. Andmete varundamine varieerub üsna keerulistest kuni lihtsate varundusteni. Andmeid oleks soovitatav varundada nii neil, kellel on vaja säilitada üksnes finantsdokumente, vaid ka tavakasutajatel, kelle peamine eesmärk on säilitada oma fotogaleriid ja videomälestused. Tavakasutajale piisab lihtsamatest andmete varundamise viisidest, need pole ka eriti kulukad. Varundamiseks on palju programme, mida on võimalik internetist alla laadida. Varundamise puhul on vajalik eelnevalt selgeks teha, millised failid on vajalikud ning kas on tarvis teha täielik süsteemi varundus või piisab osalisest andmete varundamisest.[1]
Ajalugu
Perfokaart on kartongist kaart, mis oli 19. sajandil kangastelgede juhtimiseks mõeldud informatsiooni kandja. 20. sajandi alguses kasutati neid ka arvutusmasinate sisend- ja väljundmeediumitena. Samuti olid perfokaardid ka arvutusmasinate salvestusmeediumid, mida võib lugeda ka üheks varundamise võimaluseks.
Ajalooliselt suure tähtsusega oli 1970–1990. aastatel diskett ehk flopi, mida kasutati varukoopiate tegemiseks ja isegi operatsioonisüsteemide hoiustamiseks. Pärast diskette tulid kasutusele CD-plaadid, mille mahutavus oli palju suurem.
Üheks oluliseks andmevarunduskandjaks oli 1950. aastatel hoo sisse saanud magnetlint, mida on võimalik tänase päevani kasutada videokaamerate salvestusmeediumina. Algselt olid magnetlindid kasutusel video- ja helisalvestuseks. Hiljem olid nad kasutusel ka varundamise puhul. Omal ajal olid magnetlindid suurepärased vahendid andmete varundamiseks, kuna omasid piisavalt suurt salvestusruumi.[2]
-
Perfokaart
-
Eri suurusega disketid
-
Magnetlint
Andmete varundamise viisid
Lokaalne varundamine
Lokaalse varundamise puhul tehakse failidest koopiad ja paigutatakse need andmekandjatele, mis on piisavalt suured, et hoida vastavat kogust andmeid. Sellisel viisil andmete varundamise puhul hoitakse andmeid kodus või siis kontoris, mis on siiski üpris ebaturvaline. Lokaalseks andmevarunduseks on võimalik kasutada erinevaid seadmeid:[1]
Internetipõhine varundamine
Internetipõhise varundamise teenust osutavad paljud ettevõtted. Sellise andmevarunduse puhul peab klient veenduma teenuseosutaja pädevuses, sest muidu pole andmete varundamisel sellisel kujul kasu ja seatakse ohtu andmete turvalisus. Internetipõhise andmevarunduse eeliseks on suur mahutavus, võimalus näha igal hetkel eelnevalt varundatud faile ja andmete krüpteerimine. Internetipõhise varunduse puhul on hea ka see, et kliendi varundusest tehakse omakorda veel üks varundus, et vältida andmekadusid. Sellise andmevarunduse miinuseks on näiteks kiire internetiühenduse vajadus, ilma milleta on varundatud andmeid vajaduse korral keeruline kätte saada. Alati varitseb ka krüpteeritud andmete lahtimurdmise oht: häkkerid võivad andmetele ligi pääseda.[1] Internetipõhist varundamast pakuvad väga paljud ettevõtted, näiteks [3]:
- Norton Online Backup
- Blackblaze
- Crashplan
- Carbonite
- Mozy
- SOS Online Backup
- Livedrive
- Bitcasa
- Spideroak
- Sugarsync
Eemalt varundamine
Eemalt varundamine (inglise keeles Off-site backup) on pigem varundamise metoodika kui varunduse tegemine. Seda võib võrrelda lokaalse varundamisega, mille käigus andmed kopeeritakse välistele seadmetele. Ainuke vahe on see, et andmekandjad ei paikne algandmete juures. Sellise varundamismetoodika kasutamise puhul on varundus eemal kontorist ja kodust. Varundus võib olla mõnes teises arvutis, millega on võimalik ühenduda läbi interneti. Samuti võivad olla sellise metoodika kasutamise puhul andmed varundatud mõne sõbra või tuttava poole, mis on hea võimalus andmeid kaitsta ohtude eest.[1]
Varundamine
- Failide käsitsi kopeerimine – on üpris ebamugav ja aeganõudev tegevus. Sellisel viisil andmete varundamine sobib väiksema koguse andmete varundamiseks. Juhul kui andmed on struktureerimata, on üpris suur tõenäosus jätta tähtsaid andmeid varundusest välja. Sellise andmevarunduse puhul on raske hoida silma peal andmetel, millest ei ole tehtud koopiat kahe andmevarunduse vahel.[1]
- Varundusrakenduse kasutamine – sellisel viisil andmete varundamine on kõige mõistlikum suuremate andmemahtude puhul. Varundusprogrammid varieeruvad tasulistest kuni tasuta versioonideni. Varem laialdaselt kasutatud Windows XP Professionali operatsioonisüsteem omab varundusprogrammi Microsoft Backup Utility. Seal on võimalik valida sobiv varundamise tüüp ja muid sätteid. Windows XP puhul on võimalik varundused kaitsta ka parooliga, mis piirab andmetele juurdepääsu kõrvaliste isikute poolt. Rakendust on võimalik ka nii seadistada, et tööpäeva lõpus tehakse valitud failitüüpidest varundus, et hoida ära andmekadusid. Windows XP Home kasutajatel on samuti võimalus sama tööriista kasutada, kuid neile ei ole Windows seda eelnevalt installinud.[6] Sel juhul tuleb võtta installiplaat ja otsida vastav programm sealt üles. Sama võimalus on olemas ka Windows 7, Windows 8 ja Windows 10 kasutajatel. Windows 7 Professionali kasutajad saavad otse võrku varundada. Windows 8 ja 10 puhul on varundamist natuke muudetud, see käib läbi failiajaloo[7]. Esmalt tuleb määrata koht kuhu Windows faile varundama hakkab, olgu selleks siis mälupulk, väline kõvaketas või mõni muu andmekandja. Windows 8 ja 10 puhul saab varundada andmeid otse võrku.[8]
Kui tihti andmeid varundada
Andmevarunduse vajadus sõltub konkreetsest arvutikasutajast. Olulised küsimused seoses varundamisega:
- Kui tihti muutuvad süsteemisätted ja vajalikud andmed?
- Kui olulised need andmed on?
- Kui palju kaotab firma/eraisik nende andmete kadumisel?
- Kas on midagi, mis ei ole taastatav?
Nendele küsimustele vastuse leides võib aimata, milline võiks olla aeg kahe varunduse vahel.[1]
Kui kaua varundusi säilitada
CD/DVD plaatidele tehtavate varunduste puhul on heaks tavaks niinimetatud "poja, isa, vanaisa" strateegia.
- Nädal 1: andmete varunamine esimesele kettale ning see muutub "poeg" kettaks, sest see on kõige noorem.
- Nädal 2: andmete varundamine teisele kettale ning see muutub "poeg" kettaks, ketas üks muutub seega "isa" kettaks, sest on vanem kui äsja kirjutatud ketas.
- Nädal 3: andmete varundamine kolmandale kettale ning see muutub "poeg" kettaks, ketas kaks muutub seega "isa" kettaks ning esimene ketas muutub "vanaisa" kettaks.
- Nädal 4: andmete varundamine neljandale kettale, mis saab kettaks "poeg" ning tänu sellele muutub esimene ketas ebavajalikuks.
Sellisel viisil andmete varundamine ei ole ilmtingimata vajalik, kuid siiski on see hea variant omamaks erinevaid taastepunkte.[1]
Varundatud andmete kaitsmine ja säilitamine
Peale andmete varundamist on tarvis neid säilitada ja kaitsta, sest mitut liiki õnnetused võivad need hävitada. Mõned olulised nõuanded:
- CD/DVD-plaatide peale kirjutamiseks ei tohiks kasutada suvalist pliiatsit, vaid selleks ettenähtud markereid.
- Flopikettad on soovitatav hoida magnetväljast eemal.
- Andmekandjaid säilitada puhtas ja kuivas kohas, soovitatavalt kindlas karbis.
- Andmekandjaid ei tohiks hoida otsese päikesevalguse käes ega väga kuumas kohas.
- Eriti oluliste andmete tarbeks soetada spetsiaalne seif, mis kaitseb nii tulekahjude, magnetväljade kui ka muude välistegurite eest.[1]
Perfokaart
Eri suurusega disketid
Magnetlint
