Arapaima | |
---|---|
![]() | |
Kaitsestaatus | |
Taksonoomia | |
Riik |
Loomad Animalia |
Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
Klass |
Kiiruimsed Actinopterygii |
Selts |
Luukeelelised Osteoglossiformes |
Sugukond |
Luukeellased Osteoglossidae |
Perekond |
Arapaima |
Liik |
A. gigas |
Binaarne nimetus | |
Arapaima gigas (Schinz 1822) | |
Sünonüümid | |
|
Arapaima (Arapaima gigas; ka pirarucu või paiche) on luukeellaste sugukonda kuuluv Lõuna-Ameerika troopiline mageveekala. See on üks nn elavaist fossiilidest ja üks maailma suuremaid mageveekalu.
Arapaima võib kasvada pikemaks kui 2 meetrit, mõnel juhul isegi üle 2,5 meetri, kaaludes enam kui 100 kg. Sageli mainitav maksimumpikkus 4,5 m[2][3] pärineb ühestainsast kaudsest allikast 19. sajandi esipoolelt ning pole kinnitust leidnud. Liigi maksimaalne kaal on kirjanduse andmeil 200 kg. Arapaima on üks otsitumaid toidukalu Lõuna-Ameerikas, seda püütakse peamiselt käsitsi võrkudega ekspordiks ja harpuunidega kohalikuks tarbeks. Seetõttu leidub looduses tänapäeval harva arapaimasid pikkusega üle 2 m.
Brasiilia valitsus on keelanud arapaimade tööstusliku püügi liigi väljasuremisohu tõttu. Püük on lubatud vaid Amazonase basseini üksikutel kaugetel aladel – kas siis sportliku püügina, mille käigus püütud kalad vabastatakse, või põlisrahvastel omaks tarbeks. Kuna arapaimast on võimalik saada suuri luudeta kalalihalõike[4], peetakse seda delikatessiks. Arapaimapüügi kõrgajal 1918–1924 püüti aastas umbes 7000 tonni arapaimasid. Nõudlus arapaimade järele ajendas jõeäärseid asukaid kalu kasvatama.[5]
Arapaima sööb kalu, koorikloomi ja isegi kaldal kõndivaid väikesi kuivamaaloomi. Kala hingab õhku, kasutades oma labürintorganit, milles on arvukalt veresooni ja mis avaneb kala suhu.[6] See annab talle eelise Amazonase sageli hapnikuvaeses vees. Nii suudab kala jääda ellu ka sootides, mille vees võib hapniku kontsentratsioon langeda 0,5 miljondikuni. Araguaia märgaladel, mis on üks liigi tähtsamaid pelgupaiku, on arapaima taolistes järvedes madalvee aegu toiduahela tippkiskja. Jõgedest eraldatud järvedes väheneb hapnikusisaldus, muutes saakloomad uimaseks.
Laia asuala tõttu mõjutavad arapaimade elutsüklit tugevalt iga-aastased üleujutused. Arapaima koeb kuudel, mil veetase on madal või alles hakkab tõusma. Kala ehitab umbes 50 cm laia ja 15 cm sügava pesa, tavaliselt veekogu mudapõhja. Kui vesi tõuseb, kooruvad marjast maimud, kes kasvavad kiiresti tulvavee perioodil maist augustini. Nii reguleerivad kudemist aastaajad. Oletatavasti hoiab isane arapaima maime suus, nagu ka arapaimade sugulased aravanad (Osteoglossum). Emane arapaima aitab isast ja maime kaitsta, tiireldes nende ümber ja tõrjudes kiskjaid.
Raamatus "Sahisev maa" kirjeldab looduseuurija Gerald Durrell Argentinas kuuldud lugu, mille kohaselt eritab emane arapaima peas asuvast näärmest valget nõret, mida maimud paistavad söövat.
Arapaimade või nendega väga sarnase liigi fossiile on leitud müotseeni kihistustest Colombias Villaviejas.[7]
Kohalikud asukad püüavad ja kasutavad arapaimat mitmel viisil. Arapaimasid püütakse harpuunide ja suurte võrkudega ning nende liha peetakse hõrgutiseks. Kuna arapaima peab hingamiseks aeg-ajalt pinnale ujuma, on üks traditsiooniline püügiviis kalu kõigepealt harpuunida ning seejärel surnuks tümitada. Ühest kalast võib saada kuni 70 kg liha.
Arapaimat on sportliku kalapüügi otstarbel introdutseeritud ka Tais ja Malaisias. Tais võib neid püüda mitmes järves, kus enam kui 150 kg kaaluvad kalad sageli pärast püüki vabastatakse.
Suuruse tõttu tuleb neid kalu käsitseda äärmiselt ettevaatlikult. Kui arapaima soovitakse pärast püüdmist taas vette lasta, tuleb oodata viis minutit, kuni ta hingab. Piki kala selgroogu jookseb suur veresoon, mis võib lõhkeda, kui kala pildistamiseks veest välja tõstetakse. Häiritud arapaimad võivad ka veest välja hüpata.
Arapaimasid peetakse tihti akvaariumikaladena, ehkki see nõuab eriti mahukat akvaariumi, pidevat hoolitsust ja suuri kulutusi.
Lõuna-Ameerikas hinnatakse arapaima keelt ravimina. Keel kuivatatakse, segatakse guaraanakoorega, peenestatakse ning segatakse veega. Saadud pastat kasutatakse ussirohuna. Samuti kraabitakse arapaima luise keelega kuivatatud guaraanat, mis on jookide koostisosa, soomustega aga viilitakse küüsi.
2009. aasta juulis teatasid Terengganu küla elanikud Malaisias, et on külalähedases Kenyiri järves arapaimat korduvalt näinud. Kohalikud nimetasid seda "Kenyiri koletiseks" või "lohekalaks" ning süüdistasid kala kahe mehe uppumises segastel asjaoludel 17. juunil.[8]
((cite journal))
: CS1 hooldus: kasutab parameetrit autorid (link)
((cite book))
: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
![]() |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Arapaima |