Autarkia (krautarkeia 'enesega rahuldumine') on toimetulek omavahenditega, riikide rahuldumine oma ressurssidega ja sellega kaasnev sisse- ja väljaveo piiramine.
Autarkia on majanduslik doktriin, mis vastupidi kapitalistlikult globaliseerunud maailma vabakaubandusele püüdleb selle poole, et kujundada maailmamajandus suurteks sõltumatuteks – iseenesele keskendunud – majandusregioonideks. Riikide mastaabis tähendab see, et võimalikult palju oma vajadusi tahetakse katta ise oma ressurssidega.
Autarkia vastandub suuresti vabakaubandusele, taotledes "reserveeritud turge võidujooksu asemel vabadel turgudel".[1] Autarkia puhul ei ole riikidel ka monokultuuristumise ohtu.
Autarkiat pooldab näiteks libertarism. Autarkiat on põhjendanud Rudolf Kjellén.
Etümoloogia
Sõna "autarkia" pärineb kreeka keelest: αὐτάρκεια, mis tähendab "iseseisvus". Mõiste on mõnikord segi autokraatia (Kreeka: αὐτoκρατία / αὐταρχία "valitsuse poolt ühe ainuvalitseja").
Kaasaegsed näited
Merkantilism oli poliitika, mida kasutasid 17. ja 18. sajandil impeeriumid, mis keelab või piirab kauplemist impeeriumist väljaspool. 1930. aastatel autarkia oli poliitiliseks eesmärgiks Natsi-Saksamaal, mis maksimeeris kaubanduse majandusliku bloki ning minimeeris väliskaubandust, eriti selleaegse maailma suurvõimude riikidega, nagu Suurbritannia, Nõukogude Liit ja Prantsusmaa, millega ta arvestas sõtta minna ning seetõttu ei saanud nende peale loota. Majandusblokk, kus kaubandus oli maksimeeritud, koosnes riikidest, mis olid majanduslikult nõrgad, sealhulgas olid Lõuna-Ameerika, Balkani poolsaar ja Ida-Euroopa (Jugoslaavia, Rumeenia ja Ungari) [2], ja omas tooraineid, mis olid Saksamaa majanduskasvule olulised. Saksamaal toodetud tooted vahetati eelnevalt nimetatud riikidega sõltumata valuutast.[3] Kuna toidu import oluliselt vähenes aastatel 1932–1937, kuid pärast 1935. aasta toorainete import kasvas 10% sama perioodi jooksul tänu natsipartei vastuolulisele poliitikale.
Täielik majanduslik autarkia on tänapäeval haruldane. Kõige paremaks näiteks võib-olla Põhja-Korea, mis põhineb valitsuse ideoloogia Chuch'ele (isemajandamine), mis on seotud riigi sisemise lokaliseeritud majanduse pidamisel isolatsiooni tingimustega. Kuid Põhja-Korea omab ulatuslikku kaubavahetust Venemaa Föderatsiooniga, Hiinaga, Süüriaga, Iraaniga, Vietnamiga ja teoste riikidega Euroopas ja Aafrikas.
Bhutan, üritab säilitada manorialistlikku majandusliku ja kultuurilist süsteemi, mis keskendub Dzongile. Bhutan kuni 1960. aastani[4] säilitas tegelikku majanduslikku keeldu välismaailma vastu ning oli kirjeldatud autarkiana. Kui kasutusele võeti teed ja elekter, hakkas kuningriik kasutama kaubandussuhteid, kuna tema kodanikud otsisid kaasaegseid tööstuskaupu. Põhja-Korea pidi importima toitu 1990. aastatel laialt levinud nälja tõttu.
1976. aastal tuli Albaanias kasutusele autarkia, mis oli algatatud tänu kommunistliku partei liider Enver Hoxha poliitikale, mida ta nimetas "enesekindluseks".[5] Väljaspoolne kaubandus kasvas 1985. aastal pärast Hoxha surma, kuigi see jäi rangelt piiratud kuni 1991. aastani[6]
Birmas võeti autarkiapoliitika kasutusele tänu Ne Winile, kes juhtis riiki aastatel 1962–1988.
Kreeka oli idealiseeritud isemajandamisel linnriigi tasandil. See lagunes aja jooksul ja oli koondatud hellenismiks.
Valitsedes Natsi-Saksamaad püüdis Adolf Hitler takistada rahvusvahelist kaubandust ja soovis kehtestada isemajandamise süsteemi. Hermann Göringi ülesandeks oli kehtestada nelja aasta jooksul sammhaaval (alates 1936) täielik autarkia Saksamaal. Kuid Hermann Göringil ei õnnestunud sekkuda Saksamaa majandusse.
1970–1985 kuulus Guyana Forbes Burnhami PNC (People's National Congress) diktatuuri alla.
India poliitika sarnases autarkiale, mis algas umbes 1950 aastal pärast India iseseisvumist; see suurenes kuni 1980 ja lõppes 1991. aastal seoses alanud pankrotiga.[6]
Benito Mussolini soovis võtta kasutusele Itaalias autarkia süsteemi[7], eriti pärast 1935. aasta Abyssinia invasiooni.
Jaapan kuulus osaliselt autarkia süsteemi, mida tuntakse kui "Tokugawa perioodina". Jaapanis toimus mõõdukas kaubandusvahetus Hiina ja Korea vahel; kaubandus kõigi teiste riikide vahel piirdus ühe Dejima saarega.
Põhja-Korea ametlikuks ideoloogiaks on Chuch'e, mis põhineb suuresti autarkiale.
Lõuna-Aafrika Vabariik kuulus hilisel aparthedi ajastul osaliselt autarkia süsteemi, mil riik puutus suureneva majandussanktsioonidega kokku, nafta kasutamine keelati ära, mille järel riik alustas edukalt kivisöe õli kasutamist. Seejärel kehtestas sõjaline tööstuse ning loodi tuumapommid.
1939. aastal kehtestati Hispaanias, mis kuulus diktaator Francisco Francole, autarkia süsteem, mis kehtis kuni 1959. aastani, mil Franco lubas teostada kaubandust väljaspool.
Ameerika Ühendriigid, Ameerika revolutsiooni väljumisel suhtuti ettevaatlikult Suurbritannia majandusliku ja sõjalisele abile. 1808. aastal oli Ameerika Ühendriigid üsna lähedal autarkia süsteemi lõpetamisele, kuni president Jefferson kehtestas keelu rahvusvahelisele kaubandusele. Keeld kestis 1807. aasta detsembrist kuni 1809. aasta märtsini.[8]
