Autobahn (saksa keeles Autobahn, mitmuses Autobahnen) on Saksamaa kiirteedesüsteem. Selle ametlik nimetus on Bundesautobahn (BAB). Saksamaa teedevõrk on üks Euroopa tihedamaid, seal on umbes 12 845 kilomeetrit föderaalkiirteid ja 39 700 kilomeetrit föderaalteid.[1]
Saksamaa kiirteede võrgustik on tuntud ühe vähesena maailmas, kus puudub kiiruspiirang, ehkki autojuhtidel ei soovitata sõita kiiremini kui 130 km/h. Esineb ka teelõike, kus on kiirus piiratud. [1]
Weimari vabariigis ei olnud riiklikke kiiruspiiranguid. Oktoobris 1939, pärast Teise maailmasõja algust, seadsid natsid sisse kütusesäästu eesmärgil 80 km/h kiiruspiirangu.
Detsembris 1952 tühistati Liidupäeva hääletusega kõik kiiruspiirangud. Suurenenud liiklussurmade tõttu kehtestati 1. septembril 1957 siiski 50 km/h piirang linnades. 1972. aastal kehtestati linnavälistel maanteedel – kuid mitte kiirteedel – 100 km/h piirang.
Saksa Demokraatlikus Vabariigis, kus aga kiirteed olid halvemas korral ning neid kasutasid peamiselt SDV sõjavägi ja riiklikud põllumajandusliikurid, oli sisse seatud 100 km/h kiiruspiirang, mida Volkspolizei rangelt jälgis.
Enne 1973. aasta naftakriisi polnud kiiruspiiranguid lisaks Lääne-Saksamaale ka Austria ja Šveitsi kiirteedel. Naftakriisi tõttu kehtestati aga Lääne-Saksamaal 11. novembril 1973 kiirteedel ajutine 100 km/h kiiruspiirang, samas kui Austria ja Šveits seadsid sisse püsivad 130 km/h piirangud.
111 päeva pärast, märtsis 1974, piirang tühistati. Kuigi liidukantsler Willy Brandt ja SPD enamusega Liidupäev toetasid alalise piirangu sisseseadmist, siis Liidunõukogu, kus oli enamus CDU-l, hääletas selle maha. Kompromissiks seati sisse aga 130 km/h soovitatav piirkiirus kuni püsiva piirkiiruse tulemuste põhjaliku uuringuni. Järgneva kolme aasta jooksul teostatigi kahel testlõigul katseid kohustusliku ja soovitatava piirkiirusega. 1977. aasta viimases raportis tõdeti, et kohustuslik piirkiirus võib vähendada liiklussurmade arvu, kuid võib kaasa tuua ka majanduslikke tagajärgi, mispeale valitsus keeldus kohustuslikku piirkiirust sisse seadmast.
1980. aastate keskpaigas kerkis happevihmade ja metsahävingu tõttu esile uus debatt kohustusliku piirkiiruse osas, kuna suurematel kiirustel suureneb ka auto kütusekulu, keskkonnaaktivistid soovitasid kiirust 80 km/h maanteedel ja 100 km/h kiirteedel, mispeale teostatigi uus katse testlõikudel 100 km/h piirkiirusega, kuid lõpuks otsustati piirkiirust mitte sisse seada, kuna see ei vähendanud emissioone märgataval tasemel ja seega ei oleks metsahävingut märkimisväärselt pidurdanud. 1987. aastaks oli kõikidel testlõikudel 100 km/h piirang eemaldatud.
Kiiremini kui 130 km/h sõites (tingimusel, et vastaval teelõigul kiiruspiirangud puudusid) suureneb liiklusõnnetuse korral vastava juhi vastutus. Samas kehtib rohkem kui 3.5-tonnistele veoautodele kiiruspiirang 80 km/h ja bussidele 100 km/h.
Samas piiravad kooskõlas nn. härrasmeeste kokkuleppega Saksa autotootjad - välja arvatud Porsche - autode tippkiirust elektrooniliselt 250 km/hni, et mitte anda valitsusele põhjust piirkiiruse sisseseadmiseks.
Liiklust kiirteedel jälgib vastava liidumaa kiirteepolitsei (Autobahnpolizei).
Kiirteede praegune nummerdamissüsteem võeti kasutusele 1974. aastal. Teed algavad suure A-tähega, millele lisatakse tee number. Ühekohalise numbriga kiirteed jooksevad läbi kogu riigi (nt. A7 Taani piirilt Flensburgist Austria piirini Füssenis), kahekohalised on peamiselt regionaalse tähtsusega (kahe suure linna või regiooni vahel, näiteks A24 Berliin-Hamburg), kolmekohalised on tavaliselt kohaliku tähtsusega (näiteks ringteed, või A555 Köln-Bonn). Kahe- ja kolmekohaliste kiirteede numbrid on jagatud:
Ida-läänesuunalised kiirteed on paarisarvulised, põhja-lõunasuunalised paarituarvulised. Põhja-lõunasuunaliste kiirteede numbrid kasvavad ida suunas, ida-läänesuunaliste omad lõuna suunas.
Kiirteedel kasutatakse siniseid liiklusmärke valge kirje ja äärisega ja teede numbrid algavad A-tähega, võrreldes föderaalmaanteedega (Bundesstraße), mis kasutavad kollaseid liiklusmärke musta kirje ja äärisega ning teenumbrid algavad B-tähega. B-teedel on maksimaalne alaline piirang 100 km/h. Mõned B-teed on ka ehitatud kiirtee/ekspresstee standarditele vastavaks (kaks sõidurada kummaski suunas eraldatud eraldusribaga), seal võib ka kehtida soovitatav 130 km/h piirkiirus. Neid lõike nimetatakse Autobahnähnliche Straße (kiirteelaadne tee) või ka Gelbe Autobahn (kollane kiirtee, vihjates liiklusmärkidele).