Balzani auhind on iga-aastane rahvusvaheline auhind teaduse ja kultuuri valdkonnas.

Balzani auhindu annab välja Rahvusvaheline Balzani Auhinna Fond eesmärgiga tunnustada väljapaistvaid saavutusi humanitaarteaduste, loodusteaduste ja kultuuri valdkondades, samuti pingutusi rahu tagamisel maailmas. Auhinna asutas Itaalia ajalehemagnaadi Eugenio Balzani (1874–1953) tütar Angela Lina Balzan (1892–1956). Esimesed Balzani auhinnad anti välja 1961. ja 1962. aastal.

Auhinnaraha suurus ühe auhinna kohta on 750 000 Šveitsi franki (varem, näiteks 2001. aastal, oli auhinnaraha üks miljon Šveitsi franki).^[1] Poole auhinnarahast on laureaat kohustatud kulutama noorte teadlaste uurimisprojektide rahastamiseks.

Valdkonnad ja kategooriad

Alates 1978. aastast antakse auhindu välja igal aastal, korraga tavaliselt 4 auhinda eri valdkondades. Igal aastal on erinev valdkondade nelik. Iga aasta maikuus teatakse järgmise aasta auhindade kategooriad. Kategooria on valdkonna mingi kitsam uurimisala. Näiteks 2017. aastaks kuulutati välja järgmised kategooriad: kollektiivne mälu, soouuringud, immunoloogiline lähenemine vähiravis ning neljanda kategooriana planeedisüsteem ja eksoplaneedid. Ettepanekuid kandidaatide esitamiseks võeti vastu kuni 15. märtsini 2017.^[1] 20-liikmeline Balzani auhinnakomitee teeb oma valikud ja septembris avalikustatakse laureaatide nimed. Auhindade kätteandmise pidulik tseremoonia Itaalia presidendi osavõtul toimub novembris.

2016. aastal olid neli väljakuulutatud kategooriat järgmised: võrdlev kirjandusteadus, molekulaar- ja raku neuroteadus, rakendusfotoonika ning rahvusvahelised suhted: ajalugu ja teooria. Rahvusvahelise suhete alal jäi auhind välja andmata.^[2]

Laureaadid valdkonniti

Tehnoloogia

• 1995 – Alan J. Heeger (mittebioloogiliste materjalide teadus)
• 2000 – Michel Mayor (astrofüüsika)
• 2007 – Sumio Iijima (nanotehnoloogia)
• 2009 – Michael Grätzel (materjaliteadus)
• 2016 – Federico Capasso (rakendusfotoonika)

Arstiteadus

• 1992 – Ebrahim M. Samba (ennetav meditsiin)
• 1997 – Thomas Wilson Meade (epidemioloogia)
• 2004 – Michael Marmot (epidemioloogia)
• 2008 – Ian H. Frazer (ennetav meditsiin)
• 2013 – Pascale Cossart (nakkushaigused)
• 2016 – Reinhard Jahn (molekulaar- ja raku neuroteadus)

Matemaatika ja füüsika

• 1962 – Andrei Kolmogorov (matemaatika)
• 1980 – Enrico Bombieri (matemaatika)
• 1984 – Jan Hendrik Oort (astrofüüsika)
• 1985 – Jean-Pierre Serre (matemaatika)
• 1989 – Martin John Rees (kõrgete energiate astrofüüsika)
• 1992 – Armand Borel (matemaatika)
• 1994 – Fred Hoyle ja Martin Schwarzschild (täheevolutsioon)
• 1999 – Mihhail Gromov (matemaatika)
• 2003 – Reinhard Genzel (infrapunaastronoomia)
• 2004 – Pierre Deligne (matemaatika)
• 2006 – Andrew Lange ja Paolo de Bernardis (vaatluslik astronoomia ja astrofüüsika)
• 2010 – Jacob Palis (matemaatika)
• 2011 – Joseph Silk (Varajane Universum)
• 2013 – Alain Aspect (kvantinformaatika)
• 2014 – Dennis Sullivan (matemaatika)
• 2015 – Francis Halzen (osakeste astrofüüsika)

Maateadus

• 1981 – Dan McKenzie, Drummond Matthews ja Frederick Vine (geoloogia ja geofüüsika)
• 1986 – Roger Revelle (okeanograafia ja klimatoloogia)
• 1987 – Phillip V. Tobias (füüsiline antropoloogia)
• 1990 – James Freeman Gilbert (geofüüsika)
• 1993 – Wolfgang H. Berger (paleontoloogia ja okeanograafia)
• 1996 – Arnt Eliassen (meteoroloogia)
• 1998 – Harmon Craig (geokeemia)
• 2001 – Claude Lorius (klimatoloogia)
• 2002 – Xavier Le Pichon (geoloogia)
• 2005 – Russell J. Hemley ja Ho-Kwang Mao (mineraalide füüsika)
• 2008 – Wallace S. Broecker (kliimamuutuse teadus)
• 2012 – Kurt Lambeck (tahke Maa teadus)

Bioloogia

• 1962 – Karl von Frisch (bioloogia)
• 1979 – Torbjörn Caspersson (bioloogia)
• 1982 – Kenneth Vivian Thimann (botaanika)
• 1983 – Ernst Mayr (zooloogia)
• 1984 – Sewall Wright (geneetika)
• 1988 – Michael Evenari ja Otto Ludwig Lange (rakendusbotaanika)
• 1989 – Leo Pardi (etoloogia)
• 1991 – John Maynard Smith (geneetika ja evolutsioon)
• 1994 – René Couteaux (tsütoloogia ja neurobioloogia)
• 1998 – Robert McCredie May (biodiversiteet)
• 1999 – Luigi Luca Cavalli-Sforza (populatsioonigeneetika)
• 2000 – Ilkka Hanski (ökolooogia)
• 2001 – Jean-Pierre Changeux (neuroteadus)
• 2002 – Walter J. Gehring (arengubioloogia)
• 2003 – Wen-Hsiung Li (molekulaarrevolutsioon ja populatsioonigeneetika)
• 2005 – Peter R. Grant ja Rosemary Grant (populatsioonibioloogia)
• 2006 – Elliott M. Meyerowitz ja Christopher R. Somerville (taimede molekulaargeneetika)
• 2007 – Bruce A. Beutler ja Jules A. Hoffmann (kaasasündinud immuunsus)
• 2009 – Brenda Milner (kognitiivne neuroteadus)
• 2010 – Shinya Yamanaka (tüvirakud)
• 2011 – Russell Lande (teoreetiline bioloogia või bioinformaatika)
• 2012 – David Baulcombe (epigeneetika)
• 2014 – G. David Tilman (taimeökoloogia)
• 2015 – David Michael Karl (okeanograafia)

Ajalugu

• 1962 – Samuel Eliot Morison (ajalugu)
• 1979 – Ernest Labrousse ja Giuseppe Tucci (ajalugu)
• 1987 – Richard W. Southern (medievistika)
• 1991 – Vitorino Magalhães Godinho (ajalugu: Euroopa 15. ja 16. sajandil)
• 1993 – Lothar Gall (ajalugu: ühingud 19. ja 20. sajandil)
• 1995 – Carlo M. Cipolla (majandusteaduse ajalugu)
• 1996 – Arno Borst (ajalugu: keskaja kultuurid)
• 1998 – Andrzej Walicki (ajalugu: slaavi maailm)
• 1999 – John Elliott (ajalugu 1500–1800)
• 2003 – Eric Hobsbawm (Euroopa ajalugu alates 1900)
• 2004 – Nikki R. Keddie (Islami maailm 19. sajandi lõpust 20. sajandi lõpuni)
• 2005 – Peter Hall (linnade sotsiaal- ja kultuuriajalugu 16. sajandi algusest)
• 2010 – Carlo Ginzburg (Europa ajalugu 1400–1700)
• 2011 – Peter Brown (Vanaaja ajalugu (antiikmaailm)
• 2013 – André Vauchez (medievistika)
• 2015 – Joel Mokyr (majandusajalugu)

Vanaaja ajalugu, teadusajalugu ja humanitaarteaduste ajalugu

• 1982 – Massimo Pallottino (antiigiteadused)
• 1983 – Francesco Gabrieli (orientalistika)
• 1986 – Otto Neugebauer (teadusajalugu)
• 1990 – Walter Burkert (antiigiteadused)
• 1993 – Jean Leclant (muistse maailma kunst ja ajalugu)
• 1997 – Charles Coulston Gillispie (ajalugu ja teadusfilosoofia)
• 2000 – Martin Litchfield West (antiikajalugu)
• 2002 – Anthony Grafton (humanitaarteaduste ajalugu)
• 2004 – Colin Renfrew (eelajalooline arheoloogia)
• 2009 – Paolo Rossi Monti (teadusajalugu)
• 2011 – Bronislaw Baczko (valgustusajastu uuringud)
• 2014 – Mario Torelli (Vana-Rooma ja Vana-Kreeka arheoloogia)

Sotsiaalteadused

• 1979 – Jean Piaget (sotsiaal- ja poliitikateadused)
• 1982 – Jean-Baptiste Duroselle (sotsiaalteadused)
• 1983 – Edward Shils (sotsioloogia)
• 1987 – Jerome Seymour Bruner (inimpsühholoogia)
• 1988 – Shmuel Noah Eisenstadt (sotsioloogia)
• 1996 – Stanley Hoffmann (rahvusvahelised suhted)
• 1997 – Stanley Jeyaraja Tambiah (sotsiaalantropoloogia)
• 2002 – Dominique Schnapper (sotsioloogia)
• 2003 – Serge Moscovici (sotsiaalpsühholoogia)
• 2013 – Manuel Castells (sotsioloogia)

Õigusteadus

• 1981 – Paul Reuter (rahvusvaheline avalik õigus)
• 1986 – Jean Rivero (inimõigused)
• 1990 – Pierre Lalive d'Epinay (rahvusvaheline eraõigus)
• 1994 – Norberto Bobbio (õigusteadus ja politoloogia)
• 2000 – Michael Stolleis (riigi ja õiguse ajalugu alates 1500)
• 2007 – Rosalyn Higgins ((rahvusvaheline õigus alates 1945)
• 2012 – Ronald Dworkin (õigusteadus)

Kirjandus ja filosoofia

• 1980 – Jorge Luis Borges (filoloogia ja kirjanduskriitika)
• 1981 – Josef Pieper (filosoofia)
• 1984 – Jean Starobinski (ajalugu ja kirjanduskriitika)
• 1988 – René Etiemble (võrdlev kirjandusteadus)
• 1989 – Emmanuel Lévinas (filosoofia)
• 1992 – Giovanni Macchia (ajalugu ja kirjanduskriitika)
• 1999 – Paul Ricoeur (filosoofia)
• 2001 – Marc Fumaroli (kirjandusajalugu ja kirjanduskriitika pärast 1500)
• 2006 – Quentin Skinner (poliitiline mõte: ajalugu ja teooria)
• 2007 – Michel Zink (Euroopa kirjandus 1000–1500)
• 2008 – Thomas Nagel (eetika)
• 2009 – Terence Cave (kirjandus alates 1500)
• 2014 – Ian Hacking (epistemoloogia ja vaimufilosoofia)
• 2016 – Piero Boitani (võrdlev kirjandusteadus)

Kunstid

• 1961 – Paul Hindemith (muusika)
• 1980 – Hassan Fathy (arhitektuur ja linnaplaneerimine)
• 1985 – Ernst Gombrich (Lääne kunsti ajalugu)
• 1991 – György Ligeti (muusika)
• 1995 – Yves Bonnefoy (kunstiajalugu ja kunstikriitika)
• 2001 – James S. Ackerman (arhitektuuriajalugu)
• 2005 – Lothar Ledderose (Aasia kunsti ajalugu)
• 2006 – Ludwig Finscher (lääne muusika ajalugu alates 1600)
• 2008 – Maurizio Calvesi (kujutav kunst alates 1700)
• 2010 – Manfred Brauneck (teatriajalugu)
• 2012 – Reinhard Strohm (musikoloogia)
• 2015 – Hans Belting (Euroopa kunsti ajalugu 1300–1700)

Balzani humanismi, rahu ja vendluse auhind

• 1961 – Nobeli Fond
• 1962 – Johannes XXIII
• 1978 – ema Teresa
• 1986 – ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet
• 1991 – abee Pierre
• 1996 – Rahvusvaheline Punase Risti Komitee
• 2000 – Abdul Sattar Edhi
• 2004 – Community of Sant'Egidio
• 2007 – Karlheinz Böhm
• 2014 – Association Vivre en Famille^[3]

Viited

Välislingid

• International Balzan Prize Foundation. Koduleht. balzan.se
• 50 Years ago: the Pope received the Balzan Prize. balzan.org