Dinisi cantigad osaliselt säilinud nn Sharreri pärgamendilLehekülg "Cantigas de Santa Maria" Toledo käsikirjastEhkki kirjapandud muusikat pole, kujutab "Cancioneiro da Ajuda" illustratsioon muusikuid ja tühi ruum teksti kohal võib olla jäetud nootide jaoks
Cantiga (mitmus cantigas; ladina sõnast cantica 'kiituslaul'[1]) on 13.–14. sajandil Pürenee poolsaare aladel viljeldud ühehäälne laul, reeglina galeegikeelse tekstiga[2]. Säilinud on enam kui 400 vaimuliku sisuga kiidu- ja narratiivset cantiga't neitsi Maarja auks kogumikus "Cantigas de Santa Maria" ja umbes 1700 ilmaliku sisuga cantiga't erinevates käsikirjalistes laulukogumikes (cancioneiro).
"Cantigas de Santa Maria" laulud on käsikirjas koos muusikaga. Ilmalikest lauludest on muusika leitud vaid kahes käsikirjas, kuuel Martín Codaxicantiga d'amigo'l ja seitsmel Portugali kuninga Dinisi kirjutatud cantiga d'amor'il.
Ehkki kõik cantiga'd pärinevad samast aja- ja keeleruumist, käsitletakse kirjanduslugudes trubaduurilüürikaga sarnanevaid ilmalikke cantiga'sid Portugali kirjanduse osana. Kastiilia kuninga Alfonso X Targa õukonnas üles kirjutatud vaimuliku sisuga cantiga'sid, ehkki galeegikeelseid, käsitletakse aga Hispaania kirjanduse osana.
Jaotus
Vaimulikud cantiga'd
Vaimuliku sisuga cantiga'd jaotatakse sisu järgi narratiivseteks (cantigas de miragres) ja kiituslauludeks (cantigas de loor).
Ilmalikud cantiga'd
Ilmalikud cantiga'd jagunevad kolme kategooriasse:
cantigas de amigo (naissoost minategelasega lüürilised armastuslaulud)
cantigas de amor (meessoost minategelasega lüürilised armastuslaulud)
cantigas de escárnio e maldizer (sõna-sõnalt ‘pilkamise ja teotuse laulud’, satiirilised laulud erinevatel teemadel)[3]
Päritolu
Cantiga kui žanri kujunemine on väga tõenäoliselt seotud 12. sajandi algul Provence'is tekkinud trubaduuride kunstiga, kuigi sellel võivad olla juured ka kohalikus Galiciarahvalaulude traditsioonis. Läbi Provence'i Galicias asuvasse Santiago de Compostelasse viiva palverännutee Jaakobitee kaudu kontakteerus Pürenee poolsaarel loodav luule Provence'i lüürikaga, kuid tänaseni pole kindlalt teada, mispidi mis mõjud kulgesid[4]. Mõlemale piirkonnale on iseloomulik laulude loomine mitte enam ladina keeles, vaid kohalikus rahvakeeles (Provence'is oksitaani, Galicias galeegi keeles). Cantiga de amor sisaldab trubaduurilüürika motiive, nagu daami kui senjööri teenimise motiiv, cantiga de escárnio sarnaneb sirventeesi või tentsooniga, kuid cantiga de amigo on unikaalne[5].
Allikad
"Cantigas de Santa Maria" (vaimulikud cantiga'd koos nootidega, neli erinevat osaliselt kattuva sisuga käsikirja)
"Cancioneiro da Ajuda" on varaseim, koostatud arvatavasti 13. sajandi lõpul, tekstid on pärit ajast enne Alfonso X Targa surma 1284. Sisaldab 310 cantiga't vaid tekstidena, asub Ajuda palees Lissabonis
"Cancioneiro da Vaticana", materjal arvatavasti 13.-14. sajandist, käsikiri on 16. sajandist pärinev ümberkirjutus. Sisaldab 1200 ilmalikku cantiga't kõigist kolmest kategooriast. Asub Vatikani raamatukogus.
"Cancioneiro da Colocci-Brancuti", materjal arvatavasti 13.-14. sajandist, käsikiri on 16. sajandist pärinev ümberkirjutus. Sisaldab 1560 ilmalikku cantiga't kõigist kolmest kategooriast ja umbes 150 erinevalt autorilt. Asub Portugali Rahvusraamatukogus Lissabonis.
Vindeli pärgament (Pergaminho Vindel), seitse cantiga d'amigo't, kuus neist koos nootidega, autor Martín Codax
Sharreri pärgament (Pergaminho Sharrer), seitse cantiga d'amor'i koos nootidega, autor Portugali kuningas Dinis I
Muud
Alates 1963. aastast tähistatakse Hispaanias 17. mail galeegikeelse kirjanduse päeva. 1998. aastal oli see pühendatud kolmele keskaja luuletajale, kes kirjutasid galeegi keeles: Martín Codax, Xoán de Cangas ja Mendinho[6].
