See artikkel räägib eesti kirjanikust. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Contra (täpsustus).
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)
Contra 2006. aasta detsembris Türil noorte luulelaagris JaPe. Foto: Jaak Urmet

Contra (kodanikunimi Margus Konnula, sündinud 22. märtsil 1974) on eesti kirjanik ja tõlkija.

Ta astus pseudonüümi Contra all avalikkuse ette 1995. aastal ETV saates "Kuniks elu". Sealt alates on ta välja andnud üle 30 luulekogu ja tõlkinud läti keelest peaaegu sama palju teoseid ning kogunud tuntust võru kultuuri hoidjana.[1]

Elulugu

Contra on sündinud Võrumaal Urvastes agronoomi ja raamatupidaja pojana.[1]

Ta on õppinud aastatel 1981–1984 Urvaste Algkoolis, 1984–1989 Kuldre 9-klassilises Koolis ja 1989–1992 Antsla Keskkoolis. Viibis sõjaväeteenistuses Eesti piirivalve Piusa kordonis 1993–1994.

Töötanud 1994. aastal lühiajaliselt (kuu aega) inglise keele õpetajana Kuldre koolis, seejärel postiljonina Urvastes, aastail 1996–1999 oli Urvaste postiülem. Pärast seda on ta olnud vabakutseline kirjanik. Urvaste Valla Lehe toimetaja aastail 2004–2008.

Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) liige aastast 1997, Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1997.

Looming

Contra on tuntud eelkõige luuletajana. Tema luulele on iseloomulik tõukumine uuema rahvalaulu (vemmalvärss, lorilaul) traditsioonidest, see on lõbus ja laululine, säravalt virtuoosse keelekasutuse ja leidlike riimidega. Palju leidub Contra loomingus paroodiaid, samuti kalambuure (nt loomaporno: panen tallele). Olles vaimu poolest tihedalt seotud oma kodupaigaga, kasutab Contra oma loomingus väga tihti võru keelt ja kõneleb seda ka esmase kõnekeelena. Peaaegu kõik Contra luulekogud on ilmunud tema omakirjastuse Mina Ise väljaandena ja on välimuse poolest taotluslikult tagasihoidlikud.

"Eesti kirjandusloo" teatel tekitas Contra esimene, 1995. aastal ilmunud luulekogu "Ohoh!" vähe vastukaja, ent mõne aasta jooksul algas tema tähelend, "kui teda hakatakse nägema avalikel esinemistel ning järjepannu tuleb uusi, odavaid ja koledavõitu väljanägemisega raamatuid". Loominguliselt viljakas Contra ühendab tugevas autoriimagos "moodsa meediategelase ja "metsast pärit rahvalauliku" rolli". Sama allika hinnangul võis Contra olla 20. sajandi lõpuks ainus Eesti luuletaja, kes võis end oma tekstide müügist kodumaal ära elatada. Akadeemiline kirjandusteadus on suhtunud tema loomingusse tihti skeptiliselt; nii kinnitab "Eesti kirjanduslugu", et "Contra tekstide "kvaliteet" klassikalises artistlikus tähenduses on kõikuv", autori huvi värsitehnika ja keelemängu vastu tõusis aga alates kogust "Ei ole mina su raadio" (1998).[2]

Peale luuletuste on Contra kirjutanud lastejutustuse "Presidendi suur saladus" (2004), lastenäidendi "Mõmmi-Piitre löüdmine" (rmt "Kuldmuna", 2007) ning lastejutte (rmt "Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte", 2005).

Contra luulet on tõlgitud läti, soome, inglise, saksa, udmurdi, komi, mari, rootsi, vene, liivi ja ingeri keelde.[viide?]

Contra on särav lavaesineja, kelle esinemisstiilile on omane luuletuste lauldes esitamine, vahetu ja aval suhtlus publikuga jms loov eneseväljendus. Seetõttu on Contra nõutud esineja kõikvõimalikel üritustel, sh väga palju koolides. Samad jooned on tunnuslikud ka teiste Tartu NAK-i luuletajate (Aapo Ilves, Jaan Pehk, Olavi Ruitlane, Wimberg, Veiko Märka) esinemisele.

Samuti on Contra olnud Eesti Televisiooni telesarja "Hajameelselt abielus" kaasstsenarist (2007 koos Villu Kanguri ja Gert Kiileriga) ning ETV telesarja "Elolinõ" (2005 ja 2007) saatejuht. Aastatel 2008–2010 oli ta ETV saate "Erisaade" üks saatejuhte. 2012. aastal juhatas sisse metsateemalise "Metsapeatuse" saatelõike – samuti ETV-s.

2009. aastast hakkas õppima läti keelt ja läti keelest tõlkimist, mis kujunes hiljem põhitegevuseks.

Teosed

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Ohoh!" (1995)
  • "Üüratu üürlane" (1996)
  • "Kesmasolin" (1996)
  • "Contramutter – 10. lend" (1997)
  • "Päike ja lamp" (1998)
  • "Ei ole mina su raadio" (1998)
  • "Tarczan" (1998)
  • "Naine on mees" (1999)
  • "Contra on õhk" [helikassett, Contra loomingut autori esituses] (2000)
  • "Suusamütsi tutt. Luulet aastatest 1974–2000" (2001)
  • ""Lugejad sügisel tibutavad..."" [pealkirjata] (2001)
  • "Tuul kägistab ust" (2002)
  • "Contrarünnak" (2004)
  • "Liivatee imepeen seeme" (2005)
  • "Kuuseebu. Valitud jõululuuletusi läbi aegade" (2006)
  • "Tahaksin olla autobuss" (2008)
  • "Contra aastahing 2010" (2009)
  • "Okseoksjon" (2011)
  • seinakalender "Contra luule" (2012)
  • "Urvaplaaster" (2012)
  • "Kondas kohtab Contrat" (kunsti- ja luuleraamat) (2013)
  • "Neiuke tuli õõtsudes" (lauluraamat) (2013)
  • "Samal ajal sajal jalal" (2017)
  • "Olkõ vakka" (2019) luuletused võru keeles
  • "Legoist" (2019)
  • "Mundris vitamiin" (2020)
  • "Bussijaamas on Valgre Raimond" (2020)
  • "Kohalik elu" (2023)
  • "Ma viskan teie pihta munadega märki" (2024)

Proosa

Antoloogiad, kogumikud, koguteosed

Laulutekstid näidenditele

Näidendid

Lastekirjandus

Teistesse keeltesse tõlgitud

Contra luulet on tõlgitud läti, soome, inglise, saksa, udmurdi, komi, mari, rootsi, vene, liivi, ungari ja ingeri keelde.

Tõlketööd

Toimetatud tõlked

Muu

Tunnustus

Vahur Kersna ja Contra 2012. aastal

Nominatsioonid

Isiklikku

Tal on Airi Hallik-Konnulaga pojad Herbert ja Verner.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 "Contra kohtus esimest korda oma kahe tuntud sugulasega: ma olen seda alati kahtlustanud!" Kroonika, 28. oktoober 2023
  2. ↑ "Eesti kirjanduslugu" (Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv, Sirje Olesk, Ele Süvalep, Mart Velsker) Tallinn: Koolibri, 2001. Lk 642
  3. ↑ Par Atzinības krusta piešķiršanu. Ordeņu kapitula paziņojums Nr.7, Rīgā 2019.gada 8. aprīlī. Latvijas Vēstnesis, 10.04.2019., Nr. 72 (6411), oficiālās publikācijas Nr.: 2019/72.8.
  4. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

Välislingid

Kategooriad