Materjal | Curie temperatuur (K) |
---|---|
Raud (Fe) | 1043 |
Koobalt (Co) | 1400 |
Nikkel (Ni) | 627 |
Gadoliinium (Gd) | 292 |
Düsproosium (Dy) | 88 |
Mangaanvismutiid (MnBi) | 630 |
Mangaanantimoniid (MnSb) | 587 |
Kroom(IV)oksiid (CrO2) | 386 |
Mangaanarseniid (MnAs) | 318 |
Euroopiumoksiid (EuO) | 69 |
Raud(III)oksiid (Fe2O3) | 948 |
Raud(II,III)oksiid (FeOFe2O3) | 858 |
NiO–Fe2O3 | 858 |
CuO–Fe2O3 | 728 |
MgO–Fe2O3 | 713 |
MnO–Fe2O3 | 573 |
Curie punkt ehk Curie temperatuur on füüsikas ja materjaliteaduses temperatuur, millest kõrgemal kaotab püsimagnet oma magnetilised omadused. Curie temperatuur on nimetuse saanud Pierre Curie järgi, kes näitas esimesena, et magnetism kaob teatud temperatuuril.[4]
Magnetvälja jõud on määratud magnetmomendi poolt. Eri materjalidel on erinev sisemiste magnetmomentide süsteem. Curie temperatuur on punkt, kus materjalisisesed magnetmomendid kaotavad summaarse eelisorienteerituse.
Materjali käitumist Curie temperatuurist kõrgemal temperatuuril iseloomustab magnetiline vastuvõtlikkus, mis on leitav Curie-Weissi seaduse kaudu. See seadus kirjeldab ferromagnetilise materjali magnetilise vastuvõtlikkuse sõltuvust temperatuurist , mis on kõrgem Curie temperatuurist :
kus on Curie konstant. Curie temperatuuril muutuvad ferromagneetikud (näiteks raud, koobalt, nikkel) paramagneetikuteks.
Püsimagnetism on põhjustatud ühtselt orienteeritud magnetmomentide poolt. Ferro- ja paramagnetismi puhul orienteeruvad materjalisisesed magnetmomendid välise magnetvälja mõjul. Curie temperatuuril muutuvad ühte suunda orienteeritud magnetmomendid ebakorrapäraselt orienteerituks.
Ferromagnetilised, paramagnetilised, ferrimagnetilised ja antiferromagnetilised struktuurid koosnevad sisemistest magnetmomentidest. Kui kõik elektronid struktuuris on paardunud, nullivad need momendid ennast vastupidiste spinnide tõttu. Seega ei magneetu need materjalid ka välise magnetvälja mõjul ning neil ei esine ka Curie temperatuuri.[5][6]
Paramagnetilised materjalid ei ole tavaliselt magneetunud, kuid teevad seda välise magnetvälja mõjul. Väliste jõudude puudumisel paiknevad magnetmomendid suvaliselt ning pole joondunud. Magnetvälja ilmudes magnetmomendid aga joonduvad ajutiselt paralleelselt mõjuva jõuga. Ühte suunda joondunud magnetmomendid tekitavadki magnetvälja.[7][8] Paramagnetismi puhul on materjali reaktsioon välisele magnetväljale positiivne ning materjal on seega magnetiliselt vastuvõtlik.[5] Paramagnetite indutseeritud magnetväljad on aga väga nõrgad võrreldes ferromagnetite omadega.[9]
Ferromagnetiline materjal muutub paramagnetiliseks Curie temperatuurist kõrgemal.
Materjalid on ferromagnetilised vaid allpool Curie temperatuuri ning on magneetunud ka ilma välise magnetvälja mõjuta. Allpool Curie temperatuuri on aatomid joondunud ja paralleelsed, sellest kõrgemal aga muutub materjal paramagnetiliseks, kuna aatomites kaob magnetmomentide korrastatus materjali faasiülemineku käigus.[9]
Ferrimagnetilised materjalid on magneetunud ka ilma välise magnetväljata, kuid need koosnevad kahest eri ioonvõrest.[2] Ferrimagnetite puhul on ühe iooni magnetmomendid joondunud ühte suunda ning teisel teise. Nende vastassuunaliste magnetmomentide väärtused pole aga võrdväärsed ning seega esineb siiski spontaanne magnetism ja magnetväli.[2] Curie punktist kõrgemal temperatuuril muutuvad ferrimagneetikud paramagneetikuteks, kuna aatomid kaotavad faasiüleminekute tulemusena enda joondunud magnetmomendid.
Materjalid on antiferromagneetikud vaid allpool Néeli temperatuuri. Sarnaselt Curie temperatuuriga muutuvad ained Néeli temperatuuri ületades magnetmomentide orientatsiooni muutuste tagajärjel paramagnetilisteks. Allpool seda on aga materjali magnetmomendid joondunud vastassuundadesse, mille tulemusena on nende summaarne magnetmoment null. Antiferromagneetikud reageerivad väliselt rakendatavale magnetväljale sarnaselt paramagneetikutega. Saavutatava magnetilise vastuvõtlikkuse väärtus on väike ja positiivne. Néeli temperatuuri väärtus on enamasti toatemperatuurist palju madalamal (ning 1 ja 2 antiferromagnetismi artiklist).[2]
Komposiitmaterjalide (ehk kahest või enamast eri omadustega materjalist koosnev materjal) puhul võib muutuda ka materjali Curie temperatuur. Sõltuvalt materjalide magnetmomentide orientatsioonist võib see tõusta või langeda. Kui materjalide magnetmomendid on samasuunalised, siis Curie punkt tõuseb, kui aga vastassuunalised, siis langeb.[10] Ka materjalide dopeerimisel võib nende Curie punkt muutuda.[11]
Osakeste suurus materjali kristallvõres muudab Curie temperatuuri. Osakeste väikeste mõõtmete tõttu muutuvad elektronspinnide kõikumised olulisemaks. Taoliste kõikumiste tõttu võib trastiliselt muutuda ka Curie punkti väärtus. Osakeste suurusest sõltub ka magnetmomentide orientatsiooni stabiilsus.[12][13] Nanoosakeste puhul sõltub Curie temperatuur ka kristallvõrest. Mida tihedamalt on osakesed võres pakitud, seda lähemal on üksteisele magnetmomendid ning seeläbi tõuseb ka Curie punkt.[12]
Rõhk muudab materjali Curie temperatuuri. Tõstes rõhku väheneb süsteemi kristallvõre ruumala. Rõhk avaldab otsest mõju osakeste kineetilisele energiale võrevõnkumistes. Osakeste häiritud liikumine põhjustab vibratsioone, mis häirivad magnetmomentide orienteeritust. Seeläbi sarnaneb rõhu tõstmine temperatuuri tõstmisega, mille tagajärjel samuti kasvab osakeste kineetiline energia, mis häirib magnetmomentide orienteeritust.[14]
Termiliselt esile kutsutud ferromagneetiku-paramagneetiku üleminekut kasutatakse näiteks magnetoptiliste salvestusmäludes andmete kustutamiseks.
Curie punkti kasutatakse näiteks ka jootekolbide temperatuuri reguleerimisel – seni kuni kolvi ots on magneetunud, on sisse lülitatud ka kütteelemendi lüliti, Curie temperatuuri ületamisel aga kontaktid avanevad.[15]