Ebola viirus | |
---|---|
![]() | |
Taksonoomia | |
Riik |
Viirused Virus |
Selts |
Mononegavirales |
Sugukond |
Filoviirused Filoviridae |
Perekond |
Ebolavirus |
Liik |
Ebola viirus |
Ebola viirus ehk Zaire Ebola viirus (lühend ZEBOV, EBOV, EBO-Z) on viiruseliik.
Ebola viirus avastati hemorraagilise palaviku epideemia ajal Ebola jõe äärses külas (Zaires) 1976. aastal.[1]
2014. aasta Ebola viirushaiguse epideemia käivitanud ebolaviiruse alltüübil oli aprilli 2014 seisuga Ebola viirusega 98% homoloogia.[2]
Juuni seisuga on ebolaepideemia põhjustajaks siiski ZEBOV.[3]
Laboratooriumides paljundatud, töödeldavad ja säilitatavad Ebola viiruse tüved on klassifitseeritud bioloogiliste relvade 4. kategooriasse.
Zaire Ebola viirusel on tuvastatud järgmised alatüübid:
Baltimore'i klassifikatsioonis klassifitseeritakse Ebola viirus miinusahelaliste RNA-viiruste (-)ssRNA rühma.
Ebola viiruse genoom kodeerib 7 : NP, VP35, VP40, GP, VP30, VP24, L ja eritab valke: (sGP, delta-peptide, GP1, GP(1,2 delta), ssGP).
Peremeesrakku sisenemise tagab EBOV glükoproteiin GP1,2, ühinedes raku pinnal olevate retseptoritega. EBOV neelatakse alla makropinotsütoosi ajal raku endoplasmas leiduvate põiekeste poolt, tähtsat rolli selle juures mängivad GP1/NPC1 valgu interaktsioonid. Nende interaktsioonid tulemusel sünteesitakse rakuga ühinemiseks sobiv glükoproteiin tagamaks, ka endosomaalsete ensüümide katepsiin B ja L kaudu, EBOV sisenemise rakumembraani kaudu, kus EBOV nukleokapsiid VP30 valk vabastatakse raku tsütoplasmasse, sünteesimaks uusi täiesti nakatumisvõimelisi viirusi.[4]
Täpseid rakutuumas toimuvaid transkriptsiooni ja paljunemise mehhanisme ei tunta, arvatakse, et need võivad sarnaneda sugukondadesse Paramyxoviridae ja Rhabdoviridae liigitatud viiruseliikide omadega.
Uurijad on tuvastanud, et Ebola viiruse valgud VP24 ja VP35 blokeerivad peremeesorganismi interferooni (IFN)-alfa/beeta sünteesi ja signaali edastamist IFN-alfa/beeta ja IFN-gamma retseptoritele[5] ning takistavad bioloogiliste vahendajaainete signaalide saatmist rakutuuma [6] ja osalevad seeläbi kaasasündinud immuunsuse inhibeerimises. VP35 mängib olulist rolli viiruse transkriptsioonil ja paljunemisel.
Täiesti nakatumisvõimelised viirusosakesed (virionid) vabastatakse 'puhkemise' (ingl k budding) rakumembraani kaudu.
Mitmed uurijad on tuvastanud, et Ebola viiruse valgud VP24 ja VP35 mängivad olulist rolli peremeesorganismi immuunsüsteemi 'eksitamisel'.
Ajakirjas Cell Host & Microbe avaldatud uurimuses on Amarasinghe ja Daisy Leung näidanud, kuidas VP24 seondub tihedalt nucleus transporter'iga ('tuumatransporteriga') – valguga, mis juhib molekulid rakutuuma ja sellest välja. Molekulide, mida nimetatud transporterid tuuma juhivad, hulgas on STAT1 (signaali ülekande ja transkriptsiooni aktivaator ehk faktor (immunoloogia)), mida peetakse interferooni signaalirajal oluliseks koostisosaks.
“Harilikult transporditakse STAT1 tuuma, selles aktiveerib ta geene sadade valkude jaoks, mis on tegevad antiviraalsete vastuse tekkel,” kirjutab Leung. “Kuid kui VP24 on seondunud mõningate transporteritega, võib juhtuda, et STAT1 ei jõua tuuma.”
See uuring näitas, et VP24 tegevus takistab spetsiifiliselt STAT1 transporti.[7]
Looduslikud Ebola viiruse reservuaarid on käesoleval ajal tundmata. Peremeesorganismide osas puudub teadlaste hulgas üksmeel, kuid on tuvastatud, et viirus eluneb asümptomaatiliselt osadel nahkhiirtel ning sümptomaatiliselt sigadel ja osadel ahvidel ning inimestel.
Uurijad on pakkunud välja mitmeid nakkuse ülekandumise hüpoteese.
Arvatakse, et Ebola viirusega võivad Aafrikas nakatuda (erinevad nakatumisteed) ja levitada ka koerad ja sead. Loomade nakkuskandlust esineb mitmetel infraseltsi Anthropoidea liigitatud loomadel[8] nagu rannikugorilladel, šimpansidel[9] ja mandrillidel.
Arvatakse, et metsloomad (näiteks antiloobid, mitmed esikloomalised ja närilised (näiteks okassealised) jt ning kodusead ja koerad võivad nakatuda mitmete taimtoiduliste nahkhiirte väljaheidetega kokkupuutunud puuvilju, taimestikku või viirustega kokkupuutunud liha süües ning osad nahkhiired (Hypsignathus monstrosus, Epomops franqueti ja Myonycteris torquata[10]) võivad Ebola viiruse looduslikeks reservuaarideks olla (uuringu käigus tuvastati Ebola viiruse geenide fragmente).
Ebola viiruse nukleotiidisekventsi fragmente on tuvastatud ka mitmel Mus setulosus'el ja perekonna Praomys esindajatel ning Sylvisorex ollula'l, kuid kuna viirust ennast ei tuvastatud, siis pole selge, kas ka need loomad võivad olla Ebola viiruse looduslikeks reservuaarideks.[11]
Väljaspool organismi on viirus tavatemperatuuridel nakkusohtlik mitu päeva, −70 °C on viiruseosakesed üsna stabiilsed.[12]
Ebola viirus võib inimestel tekitada hemorraagilist viiruspalavikku.
Ebola viirust tuvastavad maailmas üksnes kindla ohutusklassiga laborid. Eestis haiglad ja Terviseameti laborid Ebola viirust analüüsida ei suuda ja vajaduse tekkimisel saadetaks Eesti proovid lepingupartnerile Rootsi nakkushaiguste instituudile Smittskyddsinstitutet.[13]
Ebola viirus paljuneb edukalt dendriitrakkudes, ilma et vabastataks tsütokiine. Infitseerunud dendriitrakkude küpsemine ebaõnnestub ja ebaõnnestub ka immuunvastus, kuna ei esitleta antigeene NK-, T- ja B-rakkudele, aidates kaasa Ebola-viirusnakkuse levikule organismis.