Elektriisolatsioon on tõke, mis hoiab ära elektrilise kokkupuute (galvaanilise ühenduse) seadme osade vahel, samuti võimaluse puutuda elektriseadme pingestatud ja voolu juhtivate osade vastu. Niisuguse tõkkena kasutatakse tahkeid, vedelaid ja gaasilisi elektriisolatsiooni materjale ehk elektriisoleermaterjale:[1]
Elektriisoleermaterjale iseloomustavad elektrilised, mehaanilised ja füüsikalis-keemilised omadused ning parameetrid, näiteks
Elektriisoleermaterjalide kõige tähtsam tunnussuurus on kestvalt lubatav töötemperatuur, mis iseloomustab isoleermaterjali kuumataluvust.
Temperatuuritaluvuse järgi jagunevad isoleermaterjalid järgmistesse kuumakindlusklassidesse.[2]
Klassi number väljendab kestvalt lubatavat temperatuuri, mida materjal peab taluma ettenähtud aja jooksul.
Kuumakindlus- klass °C |
Tähis | Materjalinäiteid |
---|---|---|
90 | Y | Immutamata kiudmaterjalid (puuvill, siid, paber, papp) |
105 | A | Sama, immutatud |
120 | E | Epoksüvaik polüuretaan |
130 | B | Anorgaanilised materjalid (vilk, asbest, klaasriie |
155 | F | Sünteetilise lakiga immutatud klaasriie |
180 | H | Räniorgaanilise lakiga immutatud klaasriie |
200 | N | Teflon |
220 | R | Sama mis klass 200 |