Endorfiinid (inglise keeles endorphines) on paljude loomade närvisüsteemis neuronite sünteesitud ja vabastatavad looduslikud (endogeensed) (opioid)neuropeptiidid, mis seonduvad opioidiretseptoritega, ja arvatakse, et harilikult need pärsivad (vaigistavad) orgaanilise valu edastamist närvikiududes.
Endorfiinid osalevad sellistes normaalsetes füsioloogilistes protsessides nagu toitumine, joomine, paaritumine, vererõhu ja kehatemperatuuri regulatsioon ning emalik hoolivus; lisaks ka sellistes mentaalsetes protsessides nagu õppimine.
Endorfiinide sünteesi, lõhustumist ja toimet teistel selgroogsetel, peale mitmete katseloomade ja inimeste, on vähe uuritud, kuid arvatakse, et kuna nad seonduvad opioidretseptoritega (või nendega sarnaste retseptoritega), on nende ülesanne siiski ka valu vaigistamine.
Selgroogsete opioidpeptiidiga sarnaseid molekule on tuvastatud ka putukatel.[1]
Endorfiinid on ka molekulide klass, kuhu kuuluvad alfaendorfiin, beetaendorfiin, gammaendorfiin, alfaneoendorfiin ja beetaneoendorfiin.
Looduslikke endorfiine sünteesitakse kesknärvisüsteemis pea- (ajuripatsi näärmehüpofüüs) ja seljaajus ning sisemises närvisüsteemis jm ning vabastatakse kas vastusena neurotransmitteritele (pärssivad mediaatorained) või inhibeeritakse nende vabastamist (näiteks katehhoolamiinid).
Looduslikke endorfiine sünteesitakse prohormoonidest: ajuripatsis sünteesitakse proopiomelanokortiin -> beetalipotropiin -> beetaendorfiin. Endorfiini molekulid vabastatakse aksoni jätkete kaudu kiirelt signaali vastuvõtvasse neuronisse ja seondudes sellel vastavate retseptoritega kutsub sageli esile spetsiifilise inhibitsiooni.
Lisaks sellele stimuleerivad endorfiinid selliste hormoonide eritumist nagu kasvuhormoon, prolaktiin, adrenikortiktropiin ja antidiureetiline hormoon, inhibeerivad luteiniseeriva hormooni, folliikuleid stimuleeriva hormooni ja türeotropiini eritumist.
Uuemad endorfiinide uuringute tulemused on näidanud, et nende metabolism on üsna suure tähtsusega ka lümfoid(-immuun)süsteemi regulatsioonil ja suhtlemisel teiste elundisüsteemidega. Endorfiinid evivad ringluses (ka vastavate ensüümide toimel) immunomoduleerivat toimet – immunosupressiooni. Ka lümfotsüüdid võivad endorfiine sünteesida, tõenäoliselt ka T-rakud, (CD4+ ja CD8+ T-rakud metaboliseerivad).[2]
Põletike korral on tuvastatud endorfiine T-rakkudes, B-rakkudes, monotsüütides ja makrofaagides.
Arvatakse, et just endorfiinide toimel võib inimestel (lisaks seedetegevusele ning ravimite ja muude ainete tarvitamisele ka selliste füüsiliselt pingutavate tegevuste nagu sportimine ja seks tagajärjel) vallanduda heaolutunne ning rasedatel naistel sünnituse ajal vallanduda ka autoanalgeesia.
Kesknärvisüsteemis seonduvad beetaendorfiinid vastavate opioidretseptoritega (müüretseptorid) ja valu vaigistamise toime arvatakse saabuvat GABA vabastamise inhibeerimise ja dopamiini sünteesimise määra suurendamisega.
Perifeerses närvisüsteemis seonduvad beetaendorfiinid opioidretseptoritega ja vaigistavad valu (analgeesia).
Beetaendorfiine seostatakse autoimmuunhaiguste patogeneesiga, oletatakse, et immunosupressioon tuleneb immuuntekkeliste (seoseliste) põletikuliste haiguslike seisundite korral tsütokiinide suurenenud sünteesis ja eritamises, mis stimuleerib ka beetaendorfiinide teket nii näärmehüpofüüsi kui ka lümfotsüütide poolt, ja see omakorda inhibeerib T-abistajarakkude talitlust ja võimalik, et reguleerib ka antikehade tootmist.[3]
Looduslikud endorfiinid normaalse seedetegevuse ja füüsilise koormuse ning sportimise käigus teadaolevalt sõltuvust ei tekita. Kuid liigsöömine ja liigtreenimine, liigne alkoholoosete jookide[4] ja endorfiine moodustuvate toitainete (rasvad, suhkur, täisteratooted, teraviljade baasil õlu ja viin jm) ja muude ainete regulaarne liigtarvitamine võib osadel inimestel sõltuvushäireid esile kutsuda.
Opiaadid, mida kasutatakse meditsiinilistel kaalutustel analgeetikumidena (nagu dihüdrokodeiini, fentanüüli, morfiini jts sisaldavad ravimid), inhibeerivad looduslike endorfiinide sünteesi ja jäljendavad looduslike endorfiinide toimet. Nende pikemaajaline näidustatud kasutamine ja/või kuritarvitamine ning selle tagajärjel tekkinud sõltuvus ja/või tolerantsuse suurenemine on raskesti ravitavad (eriti morfiinisõltuvus). Kuid pahaloomulise haiguse terminaalstaadiumis ei peeta harilikult sõltuvuse teket "halvaks käitumiseks" (ei peeta oluliseks).[5]
1975. aastal eraldasid John Hughes ja Hans W. Kosterlitz Aberdeeni Ülikoolist (ingl University of Aberdeen) ajust kaks looduslikku peptiidi ja nimetasid need enkefaliinideks, endorfiini molekul eraldati aga ajuripatsist.[6]
![]() |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Endorfiin |