Filigraanklaas (prantsuse keeles verre filigrané, inglise keeles filigree glass, filigrana, saksa keeles Fadenglas) on üldnimetus klaastoodetele, mida hakati tegema Muranol 16. sajandil ja mis ühendab kuumtöötlustehnikas valmistatud klaasesemeid, mille dekoori moodustavad opaaksest valgest klaasist (lattimo), või vahel värvilisest klaasist niidid läbipaistva klaasimassi sees.
Tehnika õitseaeg oli Veneetsias 16. sajandil[1], mil toodetud nõude kvaliteet ja peenus on jäänud tänini raskesti saavutatavaks, kuid filigraanklaasist esemeid loovad ka tänapäeva klaasikunstnikud. 20. sajandil loodud disainiklassika hulka kuuluvad filigraanklaasitehnikas loodud fazzoletto-nõud[2].
16. sajandi filigraanklaasist esemed valmistati Muranol alates 16. sajandi algusest ja oletatavasti olid need inspireeritud rooma võrkmosaiikkaussidest. Rooma võrkmosaiikanumaid valmistati võrkmosaiikvarrastest ning samasuguste varrastega ääristati ka teist tüüpi mosaiiknõude servi. Veneetsia filigraananumad on puhumistehnikas valmistatud klaasesemed, mille võrgutaolise mustri saavutamiseks kasutati spetsiaalseid võrkmosaiik- ehk filigraanvardaid. Vardas on enamasti opaakvalged, aga vahel punased, sinised ja kollased klaasniidid koos läbipaistva põhimassiga. Ühe anuma puhul võidi kasutada nii ühte tüüpi filigraanvardaid kui ka paljude erinevate varraste kombinatsioone. Ettevalmistatud filigraanvardad võeti kuumale cristallo-klaasi kogumile, vormiti ja puhuti keerukate vormidega anumateks. Olenevalt klaasniitide paigutusest vardal saavutatakse erinevaid võrkmustreid, mille kirjeldamiseks olid kasutusel ka erinevad nimetused:
