|
See artikkel räägib taimeliigist; perekonna kohta vaata artiklit Kadakas (perekond); perekonnanime kohta vaata artiklit Kadakas (perekonnanimi) |
| Harilik kadakas | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Paljasseemnetaimed Pinophyta |
| Klass |
Okaspuud Pinopsida |
| Selts |
Okaspuulaadsed Pinales |
| Sugukond |
Küpressilised Cupressaceae |
| Perekond |
Kadakas Juniperus |
| Liik |
Harilik kadakas |
| Binaarne nimetus | |
|
Juniperus communis Linnaeus (1753) | |
Harilik kadakas (Juniperus communis L.) on küpressiliste sugukonda kadaka perekonda kuuluv okaspuu.
Teaduslikult kirjeldas harilikku kadakat esimesena Linnaeus 1753.
Kadakas on levinud nii Euraasias, Põhja-Aafrikas kui ka Põhja-Ameerikas. See kasvab ka Eestis, kus ta on enim levinud Saaremaal ja Läänemaal.
Kadakametsa nimetatakse kadastikuks.
Enamasti kasvab harilik kadakas põõsakujulisena, harvem puukujulisena. Puu kõrgus on tavaliselt kuni 10, harva kuni 15 m.[2] Registreeritud maksimaalne kõrgus on 18,5 m (Rootsis). Harilik kadakas elab kuni 860-aastaseks.[3]
Võra kuju varieerub üsna suures ulatuses ning võib olla sammasjas, munakujuline, maadjas või hargnevate okstega. Tüvi on tihti mitmeharuline ja mõnikord keerdu kasvanud. Noorte puude koor on algul sile, punakas kuni pruun[4], vanemas eas kitsaste laastudena kestendav madalate vagudega ja pehmete kiududega[3] ja hallikaspruuni värvusega.
Noored võrsed on punakaspruunid ja kolmetahulised, vanemad pruunikad.
Okkad on terava või tömbi tipuga, veidi torkavad, lineaalsüstja kujuga, 1–2 cm pikkused, kolmekaupa männases, pealt sinakashallid ja ühe valge õhulõheribaga, püsivad võrsetel keskmiselt kuni 4 aastat.[2][3]
Isasõisikud on kollakad, 4–5 cm pikkused, koosnevad kilbikujulistest soomustest, 3–7 tolmukaga.
Emasõisikud meenutavad rohelist punga ning koosnevad kolme püstise seemnealgmega soomustest. Viljad on lihakad marjataolised käbid, läbimõõduga 6–9 mm, nemad paiknevad üksikult ja koosnevad 3–6 lihakast seemnesoomusest. Viljas on 1–3 seemet, mis on esimesel aastal rohekad, teisel aastal tumesinised ja kolmandal aastal mustjad. Seemne mass on 17–18 mg.[2][3]
Kuigi kadaka viljad on botaanilises mõttes käbid (marikäbid), kutsutakse neid rahvasuus välise sarnasuse tõttu kadakamarjadeks.
Hariliku kadaka väga suur levila asub Euraasia kesk- ja põhjaosas, ulatudes lõunas kuni steppideni, idas kuni Jaapani saarteni, Põhja-Aafrikas, Põhja-Ameerikas, Gröönimaal ja Islandil[3]. Lõuna suunas ulatub levila Pakistani ja Nepalini, aga Põhja-Ameerikas 30° põhjalaiuseni.
Harilik kadakas kasvab sageli lagedatel aladel mere ääres, karjamaadel, metsades, loopealsetel, nõmmedel, soostunud aladel, kääbuspõõsa-kooslustes jm. Muldadest on kadaka kasvukohtades sageli esindatud paesed loomullad, happelised liivmullad[3] ka turvas.[4]
Mõnel pool, näiteks Kassari klibustel rannanõlvadel, on kadakas üllatavalt elujõuline ja katab kogu maapinna tiheda kadakametsaga. Selles kohas ei paista tiheda okastiku vahelt õieti valgust maapinnale ja niimoodi tõrjub kadakas välja kõik teised taimed.
Kadakal eristatakse nelja alamliiki.
Harilik kadakas on tavaliselt kahekojaline, harva ühekojaline puu ja paljuneb üldjuhul seemnetega. Soodsates tingimustes võib ta paljuneda ka vegetatiivselt alumiste okste juurdumisega. Tolmlemine toimub tavaliselt mai alguses. Rohkem vilju on valguse käes kasvavatel puudel. Seemneid levitavad tavaliselt linnud. Tõusmetel on 2 idulehte. Puu kasvab üsna aeglaselt, 10-aastaselt on kõrgus tavaliselt 40–50 cm, 50-aastaselt 3–4 m.[2][3]
Hariliku kadaka puit on ilusa tekstuuriga, tihedate aastarõngastega, väga meeldiva lõhnaga, sitke ja keskmise tihedusega 550–650 kg/m³. Lülipuit on hallikas- kuni punakaspruun, maltspuit on kitsas ja valkjas. Puude väikse kasvu tõttu ei ole puidul eriti suurt majanduslikku tähtsust, seda kasutatakse peamiselt tisleritöödel, muusikainstrumentide, suveniiride jms valmistamisel.[3]
Aastarõngad on käänulised ja hästi märgatavad kõigis lõigetes. Aastarõnga varane osa läheb järsult üle hiliseks osaks, mis on vähearenenud. Vaigukäike ei ole. Puidul on tavaliselt head mehaanilised omadused. Niiskuse 15% korral on puidu tihedus 570 kg/m³, survetugevus 395 kg/cm² ja kõvadus pikikiudu 459 kg/cm².
Magusa maitsega viljad sisaldavad suhkruid kuni 40% (peamiselt glükoosi ja fruktoosi), eeterlikke õlisid, lipiide, orgaanilisi happeid (õun-, sipelg- ja äädikhape), vaikaineid, taimevaha, vitamiine ja teisi bioaktiivseid aineid[3]. Viljadest valmistatakse siirupit, mis on tooraineks kondiitritööstuses, ning maitseaineid, mida kasutatakse kalade konservimisel ning viina ja likööride tootmisel[3]. Mikroelementidest sisaldavad viljad mangaani, rauda, vaske ja alumiiniumi.
Kadakajuurtest on leitud eeterlikke õlisid, vaikaineid, saponiine, parkaineid ja värvaineid. Okkad sisaldavad 2,7‰ askorbiinhapet.
Okastest ja viljadega võrsetest saab valmistada eeterlikku õli (kadakaõli), mida on kasutatud antibakteriaalse vahendina meditsiinis ja veterinaarias.
Kadakas on ka mürgiseid aineid, mistõttu ei tohi kadakamarju liiga palju süüa ega kadakaõli liiga palju tarvitada.
Kadakat kasutatakse ilupuuna parkides ja aedades, kuigi neid on raske ümber istutada. Selleks tuleb jälgida, et nii enne kui pärast ümberistutamist oleks taim lõuna suunas sama küljega.
Kadakaid istutatakse ka pinnase kinnistamiseks.
Kadakamarju (botaanilises mõttes käbisid) kasutatakse vürtsina. Tüüpiliselt lisatakse neid metsloomade ning rasvasest sea- ja lambalihast toidu tegemisel, samuti tumedates lihakastetes. Lihale ja kalale võib küpsetamise ajaks lisada peale kadakamarjade ka kadakaokkaid. Ta parandab ka kapsa ja peedi maitset. Vürtsina kasutatakse neid ka piparkookide, kommide ja morsi tegemisel.
Eestis on kadaka põhilised kasvualad (75%) Saaremaal ja Läänemaal. Vähem ja hajusamalt esineb kadastikke Hiiumaal, Pärnumaal ja Harjumaal. Üksikpõõsana võib kadakat leida kõikjalt. Eesti on meeldivaks erandiks kadastike rohkuse, nende esteetilisuse, kõrge vanuse, ligipääsetavuse ja kadakaga seotud rahvatraditsioonide poolest.
Kadakaid, mille ümbermõõt ületab meetri, on Eestis praegu[küsitav] teada 29. Kõige rohkem, koguni 9 neist, kasvab Harjumaal, Raplamaal on teada 4, mujal juba vähem. Varasemast ajast on andmeid veel 28 nii jämeda kadaka kohta, kuid enamik neist on kuivanud. Mõned said hukka 1967. aasta augustitormis, mõne on hävitanud inimkäsi.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Harilik kadakas |
