Helitehnika ehk audiotehnika on tehnika haru, mis tegeleb helide (heli- ehk audio- ehk akustiliste signaalide) ülekandmise, salvestamise, tekitamise, muundamise ja (taas)esitamisega.[1]
Helitehnika hõlmab mitmeid valdkondi:
- elektroakustika – akustika haru, mis tegeleb helivõnkumise muundamisega elektrivõnkumiseks ja vastupidi;[2]
- helindamine – helivõimendussüsteemi abil heli (muusika, kõne) edasiandmine ruumides või muudes toimumispaikades; ka filmile heli lisamine.
Helitehnika valdkonda kuuluvad samuti akustilised mõõtmised ja psühhoakustilised uuringud ning audioloogias kasutatavate vahendite arendamine.
Peamised helitehnikavahendid
Peamised audiotehnilised vahendid on järgmised:
- mikrofonid õhuvõnkumiste muundamiseks neile vastavateks elektrivõnkumisteks (helisignaaliks);
- valjuhääldid, kuularid (kõrvaklapid) ja kõlarid helisignaali taasesitamiseks;
- helivõimendid helisagedusliku elektrisignaali pinge ja võimsuse suurendamiseks;
- helipuldid (mikserpuldid);
- DJ-kontrollerid;
- tämbri muutmise vahendid (ekvalaiserid);
- dünaamikaulatuse reguleerimise vahendid (dünaamikaprotsessorid, kompressorid, ekspanderid, kompanderid);
- helisignaali salvestamise ja taasesitamise seadmed (magnetofonid, plaadimängijad, CD-mängijad, MP3-mängijad);
- digitaalse signaalitöötluse tehnika, nagu signaaliprotsessorid, AD- ja DA-muundurid, süntesaatorid, sämplerid ja muu (heli)stuudios kasutatav tehnika.
Helitehnika alla kuuluvateks võib lugeda ka need audiosignaali töötluse vahendid, milles kasutatakse mittelineaarseid efekte (elektrikitarride efektiseadmed jms). Kasutamist on leidnud ka magnetilise helisalvestuse vahendid näiteks tehisliku reverberatsiooni ja tehiskaja tekitamiseks (nn kajamasinad). Ajalooliselt põhinevad need analoogelektroonikal, kuid tänapäeval teostatakse digitaalse signaalitöötluse vahenditega.