Hiidanakonda | |
---|---|
![]() | |
Kaitsestaatus | |
Taksonoomia | |
Riik |
Loomad Animalia |
Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
Klass |
Roomajad Reptilia |
Selts |
Soomuselised Squamata |
Alamselts |
Maolised Serpentes |
Sugukond |
Boalased Boidae |
Alamsugukond |
Boinae |
Perekond |
Anakonda Eunectes |
Liik |
Hiidanakonda |
Binaarne nimetus | |
Eunectes murinus Linnaeus, 1758 | |
Sünonüümid | |
|
Hiidanakonda ehk anakonda ehk suur anakonda (Eunectes murinus) on boalaste sugukonda pärisboalaste alamsugukonda anakonda perekonda kuuluv maoliik.[2] Hiidanakondasid loetakse maailma suurimateks madudeks ning teistele loomadele ei ole ohtlik mitte tema hammustus, vaid haardesse sattumine.
Hiidanakonda on suurepärane ujuja ja võib kaua vee all viibida, kuid armastab ka kallastel päikesevanne võtta.[3]
Perekonnanimi Eunectes pärineb vanakreeka sõnast, mis tähendab "hea ujuja". Liigiepiteet murinus tähendab "hiire-, hiirte-".
Tänapäeval jaotatakse hiidanakondad kahte alamliiki[4]:
Tänapäeval elavad maod peamiselt Andidest idas asuvates riikides, ka Colombias, Venezuelas, Guajaanas, Ecuadoris, Peruus, Boliivias, Brasiilias ja Trinidadi saarel.[5]
Nad elutsevad eelistatult voolava mageda (vahel ka veidi soolaka) vee läheduses: soode, järvede ja jõgede juures ning nende kallastel asuvates koobastes.[6]
Anakondasid loetakse üsna paigatruudeks loomadeks. Ehkki nende elupaik võib aasta vältel ilmastikuoludest sõltuvalt muutuda, pöörduvad nad vihmaperioodi alguses kodupaika tagasi.[7]
Eluiga sõltub suuresti elupaigast – näiteks kas madu elab looduses, loomaaias või koduses terraariumis –, aga ka indiviidist. Looduses elavate anakondade eluiga teatakse olevat 40–50 aastat.[8]
Hiidanakondad on üsna pikad, jämeda, lihaselise kehaehitusega ning kaalult raskevõitu maod. Emased on isastest tavaliselt suuremad. On edastatud, valdavalt kinnitamata, teateid 10–12 meetri pikkustest anakondadest, kes võivad kaaluda kuni 250 kg.[9]
Haistmine on anakondadele vajalik saaklooma asukoha määramiseks, paaritumiseks ja keskkonnast saabuva info edastamiseks. Selles osalevad kaheharuline keel ja sahkluu-ninaelund ehk Jakobsoni elund, vähesel määral ka ninasõõrmed ja muidugi peaaju.[9]
Värvus võib paikkonniti ja indiviiditi erineda, kuid rohelistel anakondadel on seljasoomused rohekas-pruunikat, oliivi- ja/või hallikas-rohekat värvi.[10][11] Keha katavad pealt tumepruunid või mustad ovaalsed laigud. Hiidanakondade kõhusoomused on kollakat või kreemjat värvi.[10]
Hiidanakondadel on tagakeha küljes, kloaagi läheduses paarilised väiksemõõtmelised vaagnakannused (Pelvic spurs), mis on kohati abiks kopulatsioonil.[12]
Hiidanakondadel on kaks kopsu, mida nad kasutavad hingamiseks.[12]
Anakondade hambad vahetuvad regulaarselt ja neil on oluline abistav roll lämmatatud saaklooma alla neelamisel, teadlastel pole õnnestunud kinnitada, et madu hammastest mürki eraldaks. Hiidanakonda tapab saagi rahulikult, lämmatades saaklooma selle hingetõmmetega sünkroonis. Oletatakse, et ta võib ühe toidukorra ajal alla neelata oma kehakaaluga võrdse ja/või suurema koguse toitu.[13] Tõepäraseid allikaid hiidanakondade saakloomade lämmatamisest ning vee alla tõmbamisest pole palju, ka madude uurijad kahtlevad kirjeldustes, mille järgi neelavad anakondad sarvedega loomi pea ees alla. Täiskasvanud hiidanakondad toituvad peamiselt vees elavatest selgroogsetest. Saakloomad võivad olla närilised, kalad, linnud, kilpkonnad, kaimanid, Odocoileus virginianus, Hydrochaeris hydrochaeris, Jacana jacanad, Iguana iguanad, tiigerpüütonid.[9][14] Osa allikaid loeb anakondat ka täpsemaid argumente esitamata kannibaliks, seetõttu arvatakse, et anakonda enda hambad võivad tema seede-elundkonda sattuda loomuliku hammaste vahetumise protsessi käigus. Kirjanduslikes allikates mainitakse, et värskelt einestanud anakonda suu lehkab hirmuäratavalt.
Paaritumisaeg sõltub suuresti geograafilisest piirkonnast. Enamikul hiidanakondadel levinud seksuaalse käitumise vorm on polüandria, emased anakondad paarituvad mitme isasega ning sündinud järglased kannavad edasi geene mitmelt kopulatsioonides osalenud isaselt.[9]
On täheldatud, et hiidanakondade alamliigi Eunectes murinus gigas 'e, keda kohalikud kutsuvad huilliaks (Latreille, 1801), paaritumine toimub detsembris-jaanuaris. Paaritumisel võivad ühe vastuvõtliku emase ümber koguneda üsna mitmed aktiivsed isased (12) anakondad, moodustades "paaritumiskuhja" (inglise keeles breeding ball) ja võideldes paaritumisõiguse üle mitu nädalat.[15] Emase anakonda pojad (kuni 78 poega) sünnivad juulis-augustis.[3] Poegi, kes sünnivad 40–95 cm pikkustena, on väga raske kunstlikes tingimustes sööma meelitada.[3]
Anakondade käitumises saab eristada mitut kaitserefleksi. Nad võivad püüda ennast kaitsta, hammustades agressorit. Anakondal on teisigi kaitsestrateegiaid, näiteks lähedal asuvasse veekogusse liuglemine ja/või mutta peitumine, aga ka kloaagi lähedal asuvate kloaaginäärmete eritiste väljutamine.[9]
Suurimaks ohuks anakondadele loetakse vihmametsade äratarbimist ning ka inimesi, kes neid erinevatel motiividel, näiteks tulusa müügiartiklina kütivad.
Esimesel eluaastal võivad noored anakondad langeda teiste loomade saagiks. Täiskasvanud anakondad ei karda ühtegi kiskjat, isegi mitte võimsat kaimanit (Melanosuchus niger). Neile ohtlikeks peetakse jaaguari (Panthera onca) ja kaimani (Caiman latirostris).[9]
Nii vabas looduses kui ka kodus või loomaaias elavatel anakondadel on tuvastatud mitmeid parasiite, nagu:
![]() |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Hiidanakonda |