Histoloogia ehk koeõpetus on mikroanatoomia, botaanika, bioloogia, zooloogia ja meditsiiniteaduse allharu, mis uurib hulkraksete organismide rakkude ja kudede struktuuri, ehitust, arenemist ja talitlust ning patoloogiat. Histoloogia eriteadlane on histoloog.
Histoloogia on tihedalt seotud anatoomia allharudega, nagu süstemaatiline anatoomia, funktsionaalne anatoomia, embrüoloogia, ealine anatoomia, rakendusanatoomia ehk kliiniline anatoomia, patoanatoomia jt.
Histoloogiaga on tänapäeval seotud paljud teadusharud, nagu bioloogia, dermatoloogia, endokrinoloogia, farmakoloogia, geneetika, hematoloogia, histopatoloogia, kardioloogia, onkoloogia, pulmonoloogia, tsütoloogia jne.
Eri riikide teadus- ning meditsiinisüsteemides võivad histoloogia klassifikatsioonid, diagnostilised meetodid (laboratoorne diagnostika), õpetusteooriad ja teraapilised meetmed ning bioloogilised ja meditsiinilised terminid erineda.
Histoloogiat saab liigitada uuritavate ning õpetusse kuuluvate hulkraksete organismide järgi:
1819. aastal kasutas Mayer esimest korda sõna "histoloogia".[2]
Histoloogia arendamisse on panustanud paljude eri valdkondade teadlased, nagu Robert Hooke, Marie François Xavier Bichat, mitmed anatoomid Meckeli suguvõsast, patoloog Thomas Hodgkin (1798–1866), Johannes Evangelist Purkinje, Friedrich Gustav Jakob Henle, Filippo Pacini jpt.
Histoloogia nimetus tuleneb kreeka sõnadest ἱστός (histos) 'kude' ja λογος (logos) 'õpetus, sõna'.
![]() |
Vikisõnastiku artikkel: histoloogia |
![]() |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Histoloogia |