Induktsioonpliit (pealiskatteta):
näha on lame vasktraadist mähis (keskel temperatuuriandur)
Tingmärk induktsioonpliidile sobiva kööginõu põhjal

Induktsioonpliit on elektripliit, milles energia kandub metallnõule soojusena üle elektriinduktsiooni teel.

Esimesed induktsioonpliidid jõudsid kodukasutusse 1970. aastail ettevõttelt Westinghouse.

Pliidi klaaskeraamilise pealisplaadi all on isoleeritud traadist mähis, mille keerde läbib suure sagedusega (20−100 kHz) muutuv elektrivool, kutsudes esile muutuva magnetvälja. Selle välja mõjul indutseeruvad metallnõu põhjas pöörisvoolud, millega kaasnev pinnaefekt vähendab nõu põhja materjali elektrijuhtivust. Mida väiksem on juhtivus ja vastavalt suurem takistus, seda suurem on ülekanduv võimsus (P = I2R) ning seda rohkem energiat soojusena eraldub.

Juhi ekvivalentne väliskiht on pinnaefektist tulenevalt seda õhem (ja takistus suurem), mida suurem on materjali magnetiline läbitavus. Seetõttu kandub energia kõige tõhusamalt üle ferromagnetilisele materjalile (malmile, terasele). Järelikult sobivad induktsioonpliidil kasutamiseks rauasulamist nõud (piisab ka, kui terasest on nõu põhja üks kiht). (Kööginõu magneeditavust saab kindlaks teha näiteks külmkapimagnetiga.)

Pöörisvooludest veelgi suuremal määral põhjustab elektrivälja energia muundumist soojuseks ümbermagneetimiskadu ferromagnetilises materjalis (tingituna magnetilisest hüstereesist). Kuna kaoenergia on võrdeline magnetvälja muutumise kiirusega, siis saab genereeritava sageduse muutmisega sujuvalt reguleerida kuumutustemperatuuri.

Eelised teiste pliiditüüpide ees:

Välislingid