Keskkonnafilosoofia on filosoofia haru, mis käsitleb looduskeskkonda ja inimeste kohta selles.[1] Keskkonnafilosoofia hõlmab keskkonnaeetikat, keskkonnaesteetikat, ökofeminismi ja keskkonnateoloogiat.[2] Mõned keskkonnafilosoofidele huvi pakkuvad valdkonnad on järgmised:
- Keskkonna ja looduse määratlemine
- Kuidas hinnata keskkonna väärtust
- Loomade ja taimede moraalne staatus
- Ohustatud liigid
- Keskkonnateadlikkus ja süvaökoloogia
- Looduse esteetiline väärtus
- Looduse taastamine
- Tulevaste põlvkondadega arvestamine[1]
Aktuaalsed teemad
Tänapäeva keskkonnafilosoofia jäljendab oma teemavalikuga suures osas keskkonnaaktivismi. Arutlusel olevad küsimused on seotud taastumatute varude kahanemisega ning teiste kahjulike ja püsivate mõjudega, mida inimesed on keskkonnale põhjustanud.[3] Mõned neist probleemidest on järgmised:
Nüüdisajalugu
Keskkonnafilosoofia taastekkis kui laiem ühiskondlik liikumine 1970. aastatel. Liikumise puhul oli tegu katsega tunnetada kogu inimkonna ajaloo vältel kestnud loodusest võõrandumise olemust. Liikumine tekitas lõhe filosoofiliste tekstide kogumisse, mis on oma loomult üsna erialane, objektiivne, teoreetiline ja akadeemiline. Sellele vastandub hingestatum ja poliitilisem suhtumine. Keskkonnafilosoofia hõlmab oma mitmekülgsesse uurimistöösse ja tegevusse kõik need lähenemised.[5]
Süvaökoloogiline liikumine
Pikemalt artiklis Süvaökoloogia
1984. aastal sõnastasid George Sessions ja Arne Naess süvaökoloogia põhimõtted.