Kimalane (Bombus) on kiletiivaliste seltsi mesilaslaste sugukonda kuuluv putukate perekond.
Kimalase rahvapärased nimetused on kumalane, maamesilane, metsmesilane. Kõige tuntumad on mustad erekollaste või punaste triipudega kimalased, aga palju on ka vesihalle ja pruune. Kimalasi on umbes kakssada liiki, kellest Kesk- ja Põhja-Euroopa maades elab 25–30, Eestis 28. Sagedamini võib neist kohata viitteist liiki, peaaegu alati ja igal pool üheksat, teised on haruldasemad.
Talukimalane (B. hypnorum) erineb põldkimalasest vaid tagakeha valge tipu poolest.
Liigikirjeldused
Välimus
Kimalase keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast. Rindmiku külge kinnituvad kuus liigestatud jalga. Kimalastel on pikad lülilised tundlad. Allasuunatud pea kahel küljel läigivad suured liitsilmad, mille vahel ülal paiknevad kolmnurgana või kolme punktina ühes reas (eri liikidel erinevalt) mustad lihtsad täppsilmad. Neli tiiba on seljal kokku pandud ning katavad kitsa läikiva vöödina keskselga ja tagakeha esimesi lülisid.
Kimalased on karvase kasukaga putukad, kelle värvus võib sisaldada musta, valget, punast, oranži, halli, kollast, pruuni ja nende variatsioone. Igale kimalaseliigile on omane teatud värvikombinatsioon, mille järgi kimalasi Eestis grupeeritakse.[1]
Suiste pikkus
Kimalased võib jaotada lühikeste, keskmiste ja pikkade suistega liikideks. Tulenevalt suiste pikkusest erinevad mõnevõrra ka liikide toidueelistused. Pikasuiselised liigid on kitsaima toiduvalikuga ja seetõttu kõige ohustatumad. Lühisuiselised liigid on vähim ohustatud. Pikasuiselised liigid on eriti tähtsad, sest nad suudavad tolmeldada ka pika õieputkega kultuurtaimede õisi (nt punane ristik, põlduba) – meemesilased oma lühikeste suiste tõttu sellega hakkama ei saa.[1]
Mürgiastel
Nii nagu meemesilastel ja herilastel, on ka kimalastel mürgiastel. Ohu korral ründavad nad häirijat raevukalt, aga erinevalt meemesilastest kimalased pärast nõelamist ei sure ja võivad end teinegi kord kaitsta. Astlaga on varustatud siiski ainult ema- ja töökimalased, kes moodustavad suurema osa perest. Ka töölised on emasloomad. Isakimalased on täiesti relvitud ja ohutud, aga sellest hoolimata kaitseb kirev rüü neid võimalike vaenlaste eest. Tavaliselt ilmuvad nad suve lõpul ja elavad üpris lühikest aega.
Pere suurus
Olenevalt liigist on suve lõpul normaalselt arenenud kimalasperes kuni mõnisada töölist. Liigiti võib pere suurus erineda – enamasti on suurema perega liigid ka suurema lennuraadiusega. Väikses peres on kuni ~100 töölist, keskmises 100–200 töölist, suures kuni mõnisada töölist.[1]
Pesakoht
Mõned kimalased pesitsevad maapinna läheduses, mõned sügavamal pinnases (mõni sentimeeter kuni üle meetri) ning mõned maapinnast kõrgemal – kus täpsemalt, sõltub mingil määral liigist. Pinnases olevatesse avaustesse pesa rajavate liikide jaoks on soodsad hiireurud ja avatud kraavid. Maapinnal pesitsejad on tundlikud mehaanilisele häirimisele ja kulu põletamisele, pinnases pesitsejad kündmisele. Harvemini esinevate liikide pesakohad pole veel hästi teada.
Kimalaste tolerantsus inimese läheduse suhtes erineb liigiti.[1]
Peamine elupaik
Kimalased eelistavad elada avamaal: päikeseküllased metsaservad, lagendikud, niidud, puisniidud, raiesmikud, samuti põllud ja aiad. Neile ei sobi pimedad metsad ja võsastunud niisked alad. Liigiti võivad eelistused erineda.[1]
Soojusrežiim
Kimalased ja meemesilased ei saa lennata, kui nende lennulihased on liiga külmad, aga kimalased suudavad end kiiremini üles soojendada. Kimalased on võimelised lihaselise tegevusega oma kehatemperatuuri efektiivsemalt tõstma ning tänu karvkattele on ka soojuskadu aeglasem. Tänu soojale kasukale saavad kimalased toitu koguda ka jahedama ja vihmase ilmaga, kõrgetel laiuskraadidel ning kõrgustes, kus meemesilaste populatsioonid vastu ei peaks. Lisaks on kimalased suutelised toitu koguma mitu tundi päevas, samas kui meemesilased ilmutavad end päeva kõige soojematel hetkedel ja lühikeseks ajaks.[2]
Toidu kogumine
Kimalased toituvad nektarist ja õietolmust. Kuna toitu kogutakse kogu perele, mitte ainult endale, on vaja pidevalt korjel käia ja palju õisi külastada. Selleks on emaisenditel tagajalgadel suirakorvikesed, kus võib näha eri värvi õietolmupalle. Toiduressursi leidmisel on abiks õite lõhn ja suured liitsilmad, millega kimalased suudavad värvusi eristada.[1]
Tänu õppimisvõimele ja energiakulude vähendamise vajadusele on kimalased õiekonstantsed ehk ühe korjelennu jooksul koguvad toitu kahelt-kolmelt taimeliigilt, mis teeb neist head tolmeldajad. Kimalased vajavad kevadest sügiseni laia korjemaad õierohkes piirkonnas. Mõned massiliselt õitsevad kultuurtaimed (nt ristik, lutsern, raps) pakuvad kimalastele rikkalikku toidulauda, kuid toitu vajatakse ka siis, kui kultuurtaim parajasti ei õitse.[1]
Pere elutsükkel
Emakimalane erineb töökimalastest ainult suuruse poolest. Sagedased on vahevormid, millest tõuseb peres palju pahandust. Suuremad ja tugevamad töökimalased kipuvad võimu haarama, nemadki tahavad muneda, aga nad ei suuda asendada emakimalast, sest nende munetud viljastamata munadest arenevad vaid isakimalased.
Alati leidub nooremaid emasid, kes võtavad pesa jõuga üle, sundides pesarajaja lahkuma. Vaatamata ägedale konkurentsile elavad just emakimalased teistest pereliikmetest kõige kauem, kuid järglaste üleskasvatamine on nii raske töö, et võtab emakimalase kogu energia ja ka ilu. Sügiseks on ta sametine rüü muutunud hõredaks või hoopis ära kulunud ja tiibadest on järel vaid räbalad. Talve elavad üle vaid noored viljastatud emakimalased. Pere elutsükkel on seega ainult aastane.
Kimalaste tähtsus
Kimalaste tähtsus seisneb selles, et nad pakuvad n-ö tolmeldamisteenust.
- ~88% õistaimi tolmeldavad loomariigi esindajad, meie piirkonnas peamiselt putukad. Nende hulgas on kõige tähtsamad mesilaslaadsed (meemesilased, kimalased ja erakmesilased), kes aitavad tolmeldada looduslikke ja ka kultuurtaimi.
- 2005. aastal hinnati putuktolmeldamise majanduslik väärtus Euroopas 22 miljardile ja maailmas 153 miljardile eurole aastas.
- ~30% inimeste tarbitavast toidust saadakse tänu tolmeldajatele.
- Tolmeldajatest sõltuvate kultuurtaimede toiteväärtus on väga suur – näiteks sisaldavad need rohkem kui 90% toidus leiduvast C-vitamiinist.
- ~84% Euroopas kasvavatest kultuurtaimedest vajab putuktolmeldamist.
- Kimalaste tolmeldatavad kultuurid on näiteks ristik, lutsern, põlduba, raps, lina, päevalill, mustsõstar, karusmari, vaarikas, maasikas, tomat, kurk, ploomipuu, pirnipuu, porgand, redis, kaalikas, naeris, sibul, peet.
- Tolmeldajaliigid erinevad üksteisest nii kehaehituselt kui ka toidueelistuste poolest, mistõttu ei suuda üks liik tolmeldada kõiki taimeliike – vajalik on tolmeldajate mitmekesisus.[1]
Millal ja kus võib kimalasi kohata?
Veebruari ja märtsi päikselistel päevadel saame jälgida emaisendeid, näiteks karukimalast (B. terrestris) ja niidukimalast (B. pratorum). Neile meeldib toimetada õitsevatel pajupuudel ja krookustel. Kõige sagedamini on võimalus kimalasi kohata lilledel.
Alates aprillist hakkavad lilli külastama töökimalased, kes on võrreldes emakimalastega tunduvalt väiksemad, kuid neil on samasugused värvimustrid. Isakimalased tunneb ära selle järgi, et nad eritavad spetsiifilist roosilõhna.
Juunis-juulis on kõik eri värvimustrites töökimalased vaadeldavad, aga augustis ja septembris enamik liike kaob. Pruunid liigid on viimased, keda võib avamaadel kohata – peamiselt põldkimalane (B. pascuorum).[2]
Kägukimalane
Osa kimalasi on kägukimalased. Nad on teiste kimalastega väga sarnased. Kägukimalased on parasiidid, kes ise oma järglasi ei kasvata. Nad tungivad kimalaste pessa ja hävitavad peremeeste haudme ning seejärel kasvatavad töökimalased kägukimalaste järglased üles.
_-_Medicago_x_varia_-_Keila.jpg)
