Klorokviin | |
---|---|
Süstemaatiline (IUPAC) nimi | |
(RS)-N'-(7-klorokvinoliin-4-üül)-N,N-dietüül-pentaan-1,4-diamiin | |
Identifitseerimine | |
CAS-i number | 54-05-7 |
ATC-kood | P01BA01 |
PubChem | 2719 |
DrugBank | DB00608 |
Keemiline info | |
Keemiline valem | C18H26ClN3 |
Molaarmass | 319,872 g/mol |
Farmakokineetiline info | |
Metabolism | heptaatiline |
Poolväärtusaeg | 1–2 kuud |
Eritamine | neerude kaudu |
Terapeutilised kaalutlused | |
Manustamine | suukaudne |
Klorokviin on keemiline aine ja ravimi toimeaine, mida on inimestel pikka aega kasutatud malaariavastase kemoprofülaktika ja malaariaravi raames.
Meflokviin on ravimi geneeriline nimetus. Ravimi tootenimed on Chloroquine FNA, Resochin, Heliopar ja Dawaquin.
CAS number on 54-05-7.
ATC-kood: P01BA01.
Klorokviini saaks kasutada Plasmodium vivax, Plasmodium ovale ja Plasmodium malariae malaaria kemoprofülaktikas.
Malaariaparasiit Plasmodium falciparum on hakanud selle aine suhtes resistentseks muutuma (esimesed teated 1950, nad olevat töötanud välja rajad aine eemale hoidmiseks 'seedevakuoolist') ja seetõttu otsitakse meditsiinis ravimile uut rakendust, näiteks amööbide poolt esile kutsutud maksaabstsesside korral. Klorokviin kutsub inimkehas esile immunosupressiooni ja seetõttu saaks seda kasutada mitmete autoimmuunhaiguste korral, nagu reumatoidartriit (takistab lümfotsüütide paljunemist jm) ja luupus erütematoosus.
Kliinilistes ravimiuuringutes uuritakse klorokviini viirusevastaseid toimeid HI-viiruse / AIDS-i ja chikungunya viiruse vastu, mis põhjustab chikungunya viirushaigust.
Klorokviin kogub võimaliku ravimina tähtsust chikungunya viirushaigusega seostatud sümptomite raviks ja põletikuvastase ainena viirusega seostatud artriidiga võitlemiseks. Malaia Ülikooli uuringus leiti, et klorokviinfosfaat annab paljulubavaid tulemusi artriidilaadsete sümptomite vastu, mida ei kergenda aspiriin ja mittesteroidsed põletikuvastased ravimid.[1] Samas näitavad mitteavaldatud uurimused rakukultuuride ja ahvidega, et klorokviin ei ravi chikungunya viirushaigust.
Klorokviin võib anda selliseid soovimatuid kõrvaltoimeid nagu klorokviini põhjustatud retinopaatia (kuni pimedaks jäämiseni) ja kardiotoksilisus (kuni südameseiskuseni).
Klorokviin võib üleannustamise korral fataalseks osutuda. 1961 avaldatud uurimuse kohaselt saabus akuutse klorokviinimürgistuse korral 3 lapse surm 2,5 tunni jooksul pärast ravimi sissevõtmist, tõenäoliselt südameseiskuse tagajärjel.[2]
Suured ühekordsed klorokviini annused (täikasvanutel ≥ 5 g klorokviini = 20–25 (250 mg) tabletti) põhjustavad mõne tunni pärast raskeid mürgistusnähtusid või surma.
Klorokviini on kasutatud suremisabina.[3]
Klorokviini avastas Johann Andersag koos kaastöötajatega Bayeri laboratooriumis 1934 ja nad panid sellele nimeks Resochin. Algul peeti seda inimestele liiga ohtlikuks. Teise maailmasõja ajal USA valitsuse rahastatud kliinilised katsed malaariaravimite leidmiseks näitasid aga klorokviini malaariavastast toimet. Malaariaprofülaktikaks hakati seda kasutama 1947.
Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Chloroquine seisuga 29.04.2015.