Knorring, varasem nimekuju "Knorr(e)" on vana aadlisuguvõsa.
1566. aastal läänistas Taani kuningas Frederik II Johannes Knorrile mõned Muhumaa Pädaste küla talud, ning Pater noster (Viirelaid) ja Hanpus-nimelised laiud Suures väinas.
Suguvõsa kuulus 1620. aastast Kuramaa (nr.42), 1741 Saaremaa (nr.44), 1746 Eestimaa (nr.95) ja 1747 Liivimaa (nr.54) rüütelkonna matriklisse. 1756. aastal naturaliseeriti major Kasper Fredrik von Knorringi (1614–1666) vanema poja Johan Fredrik von Knorringi pojapojad, vennad Frans Henrik von Knorring ja Karl Reinhold von Knorring Rootsi aadliks nr. 1976 "Von Knorring" nime all.[1], ning immatrikuleeriti aadlisuguvõsana nr. 138 ka Soome rüütelkonda.
1907. aastal said Läänemaa Keedika ja Kiltsi mõisa harud senati ukaasiga Venemaa parunitiitli.
1672. aastal said major Kasper Fredrik von Knorringi (1614–1666) nooremad pojad Stefan Fredrik von Knorring (1646–16..) ja viimase poolvend Göran Johan von Knorring (1657–1726) naturalisatsiooni korras Rootsi aadlikeks nr. 809 "Knorring"-i nime all.[2] See haru immatrikuleeriti 1818. aastal Soome rüütelkonda nr.66 all.
1720. aastal sai Hälsinge rügemendiülemana Kuramaa viitsekuberneriks, ning Miitavi linna ja linnusekomandandiks olnud Göran Johan von Knorring ka Rootsi vabahärratiitli Nr. 177,[3] [4] ning see haru immatrikuleeriti vabahärrasuguvõsana nr. 9 Soome rüütelkonda.