Kreatsionism (ladina keeles creatio loomine, omastavas käändes creationis) on religioossed, teoloogilised ja filosoofilised veendumused või maailmavaated, milles maailm ja elu on otseselt Jumala (või kõrgema olevuse) loodud.

Mõistet kasutas Charles Darwin 1856. aasta kirjas nende kohta, kes usulistel põhjustel vaidlustasid tekkivat evolutsiooni(teooriat), kui teadust. Kreatsionistlikud kontseptsioonid varieeruvad üksteisest religioossetes ja filosoofilistes suhtumistes teadusesse. Kreatsionistide sõnasõnaline tekstitõlgendus on vastuolus ajaloolis-kriitilise meetodiga.

Noore Maa kreatsionism on selle alamharu, mille kohaselt maailma vanus on väiksem kui tänapäeva teaduse hinnangul. Eelkõige kasutatakse seda nimetust kristlikus kontekstis õpetuse kohta, mis püüab piibli kosmogoonia(te)le tuginedes lükata ümber teaduslikke arusaamu evolutsioonist, geoloogiast ja ajaloost.

Kreatsionism levis 20. sajandil Ameerika Ühendriikides. Euroopas (sealhulgas Eestis) on selle levik vähene. Muuhulgas püüavad kreatsionismi pooldajad saavutada selle viimist kooliprogrammidesse, põhjendades oma taotlust võrdõiguslikkusega, mis peaks nende hinnangul tähendama, et teaduslikule ja kreatsionistlikule maailmapildile tuleks anda võrdne kaal.

Ajalugu

Darvinismi vastustav kreatsionism tekkis kristliku fundamentalismi pinnalt. Üks selle esimesi arendajaid oli seitsmenda päeva adventistide hulka kuulunud George McCready Price. Darvinismi vastustati muu hulgas sotsiaaldarvinismi arvatava moraali kahjustava mõju tõttu.

1925. aastal toimus Tennessee osariigis Daytonis Scopesi protsess. Noort keskkooliõpetajat John Thomas Scopesi süüdistati evolutsiooniteooria õpetamises koolis, mis oli vastuolus Tennessee osariigi seadusega "Butler Act". Süüdistuse kasuks esines organisatsiooni World Christian Fundamentals Association esindava eksperdina kolmekordne presidendikandidaat ja tuntud kõnemees William Jennings Bryan. Scopesi kaitsja oli agnostiliste vaadetega tuntud advokaat Clarence Darrow. Suuresti tänu ajalehe Baltimore Sun ajakirjaniku H. L. Menckeni reportaažidele äratas see ülemaailmset tähelepanu. Advokaadil ei lubatud kohtusse tuua oma tunnistajaid. Scopes mõisteti süüdi ning talle määrati 100 USA dollari suurune rahatrahv. Otsus kaevati edasi ja tühistati formaalsetel põhjustel. Kuigi seadus jäi jõusse 1967. aastani, seda rohkem ei kohaldatud.

Pärast seda hakkas kreatsionismi populaarsus kahanema, kuid USA kooliõpikutest hakkas evolutsiooniõpetus kaduma. Uued õpikud võeti USA-s kasutusele seoses 1950ndate lõpus ilmnenud mahajäämusega kosmoseuurimises.

Aastal 1961 ilmus baptistist piibliteadlase John Whitcombi ja hüdraulikainseneri Henry Morrise mõjukas raamat "The Genesis Flood: The Biblical Record and Its Scientific Implications". Nagu varasemadki kreatsionistid, väitsid autorid, et tänapäeva teadus kinnitab täielikult 1. Moosese raamatus esitatud loomislugu ja ülemaailmse veeuputuse lugu, nimelt et maailm loodi kuue 24-tunnise päevaga, organismid (viimasena inimene) tekkisid ime tulemusel, enamik organisme hukkus veeuputuses ning nende laibad jäid pärast vee taganemist muda sisse. Nad kasutasid evolutsiooniteooria vastu järgmisi argumente, mille võtsid kasutusele ka hilisemad kreatsionistid^[1]:

• Evolutsioon ei ole fakt, vaid teooria. Juba sõna "teooria" kasutamine osutab sellele, et evolutsioon ei ole piisavalt tõendatud.
  • Evolutsionistide vastuargument: Sõna "teooria" kasutatakse kahes tähenduses: 1) loodusseaduste süsteemi mõttes, nagu "erirelatiivsusteooria"; 2) oletuse mõttes. Evolutsiooniteooria on teooria esimeses mõttes (1930ndatel sai see matemaatiliselt täpse kuju) ning pole alust pidada seda tingimata lihtsalt oletuseks.
• Looduslik valik kui kõige kohasemate ellujäämine on tautoloogia, sest kõige kohasemad ongi need, kes jäävad ellu.
  • Evolutsionistide vastuargument. Jutt on sellest, et ühed organismid jäid ellu ja said järglasi, teised mitte. Loodusliku valiku teooria eitab, et kõik said võrdselt järglasi. Ühtedel organismidel on kohastumused, mida teistel ei olnud, ja keskmiselt jäävad ellu ja saavad järglasi kohasemad.
• Evolutsiooniteooria järgi on mutatsioonid juhuslikud, ja sellepärast on tõenäosus, et tulemuseks saadakse hästi toimiv organism, väga väike.
  • Hea mutatsioon säilib ning uue mutatsiooni puhul ei hakata otsast peale, vaid see lisab midagi olemasolevale. See teeb tõenäosuse palju suuremaks.^[2] Peale selle, mutatsiooni juhuslikkus tähendab eeskätt seda, et mutatsiooni ei põhjusta vajadus selle järele.
• Kui oleks aset leidnud evolutsioon, siis oleksid fossiilid pidevate üleminekutega, tegelikult aga see nii ei ole.
  • Esiteks, fossiilid on haruldased, enamasti kaovad organismid jäljetult. Teiseks, mõnel juhul, näiteks kahepaiksetest imetajateni ja Eohippus'est tänapäeva hobuseni, on vahelülid hästi jälgitavad. Peale selle, fossiile ei leita segipaisatuna, nagu kreatsionistide õpetuse järgi peaks olema.
• Termodünaamika teine seadus väidab, et entroopia kasvab. Ainult loodusliku valikuga ei saa seletada, miks organismid säilivad ja evolutsiooni käigus täiustuvad.
  • Evolutsionistide vastuargument: Väikestes piirkondades, mis saavad väljastpoolt energiat, võib entroopia kahaneda.
• Inimese olemasolu ei saa seletada pimedate loodusseadustega, ta peab olema loodud.
  • Inimese erandlikkus on meelevaldne oletus. Võib-olla on ainult inimestel surematu hing, aga see on religioosne väide.

Pärast selle raamatu ilmumist kreatsionistlik liikumine elavnes. Selle mõjukamateks tegelasteks said üks autoritest Henry Morris ning Duane Gish. Nad korraldasid debatte, kus evolutsionistidel oli nendega väga raske vaielda. 1970ndateks oli selge, et Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu otsuste tõttu Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni esimese paranduse kohta ei ole võimalik keelata evolutsiooniteooria õpetamist riigi toetusega avalikes koolides. Selle asemel püüti taotleda loomisteaduse (teadusliku kreatsionismi) kui iseenesest mittereligioosse õpetuse õpetamise kohustuslikkust rööbiti evolutsiooniteooria õpetamisega, et erinevaid teaduslikke teooriaid võrdselt kohelda. Arkansase osariigis võetigi 1981 vastu vastav seadus (Balanced Treatment for Creation-Science and Evolution-Science Act (Act 590). Kohtuasjas McLean vs. Arkansas Board of Education seati kahtluse alla selle seaduse vastavus konstitutsiooniga. Ekspertidena esinesid kohtus Langdon Gilkey, Francisco J. Ayala, Stephen Jay Gould ja Michael Ruse. Kohtunik otsustas, et seadus on vastuolus konstitutsiooniga ja loomisteadust ei ole kohustuslik koolis rööbiti evolutsiooniteooriaga õpetada, sest see ei ole teadus, vaid religioon. Kohtunik esitas järgmised teaduseks (loodusteaduseks, science) olemise kriteeriumid:

1. See juhindub loodusseadustest.
2. Ta peab olema seletuslik, viidates loodusseadustele.
3. Ta on empiirilise maailma najal kontrollitav.
4. Tema järeldused on esialgsed: need ei pea olema tingimata viimane sõna.
5. Ta on falsifitseeritav.

Kohtuniku arvates ei rahuldanud loomisteadus ühtki neist kriteeriumidest. Mis puutub falsifitseeritavusse, siis selle kriteeriumi autor Karl Popper ise oli 1974. aastal väitnud, et darvinismi ei saa pidada falsifitseeritavaks ning see on metafüüsiline uurimisprogramm^[3]. Hiljem Popper siiski möönis, et darvinism on falsifitseeritav, kuigi raskesti. Istungil esitatigi tõendeid selle kohta, et darvinistlik evolutsiooniteooria on falsifitseeritav, ja kohtunik luges need piisavateks. Hiljem kritiseerisid Larry Laudan ja mõned teised filosoofid falsifitseeritavuse kasutamist demarkatsioonikriteeriumina. Kreatsionismi pooldajad kasutasid ka argumenti, et konstitutsioon ei keela halva teaduse õpetamist.

Õigusteadlane Phillip Johnson on kasutanud argumenti, et kreatsionismi ja evolutsiooniteooria vahelise vaidluse näol on tegu ka vastuoluga kahe filosoofilise positsiooni vahel; kui aga tegu on filosoofiaga, siis konstitutsioon ei keela selle õpetamist. Johnson eristab metodoloogilist naturalismi (teadlaste hoiak, et seletada tuleb loodusseadustega, apelleerimata imedele) ja metafüüsilist naturalismi (metafüüsiline seisukoht, mille järgi loodus on fundamentaalne reaalsus)^[4]. Johnson vastandab metafüüsilisele naturalismile teistliku realismi, mille järgi Jumal sekkub looduse toimimisse, kuigi ta kasutab tavaliselt "regulaarseid sekundaarseid mehhanisme". Näiteks geneetilise informatsiooni ja inimese teadvuse päritolu ei saa võib-olla seletada mittearukate põhjustega^[5] Et metodoloogiline realism põhineb Johnsoni arvates ikkagi lõppkokkuvõttes metafüüsilisel naturalismil, siis on evolutsiooniteooria ja kreatsionismi vastuolu lõppkokkuvõttes ikkagi filosoofilist laadi, ning pole õigustust nende erinevale kohtlemisele. Nagu Johnsongi möönab, peavad mõned inimesed siiski end nii metodoloogiliseks naturalistiks kui ka teistiks, pooldades ühtaegu evolutsiooniteooriat ja kristlust.

Traditsioonilisele kreatsionismile on lisandunud õpetus intelligentsest disainist.

Vaata ka

• elu teke
• teadus
• teaduse ja religiooni vahekord

Viited

Kreatsionistlik kirjandus

• John Whitcomb, Henry Morris. The Genesis Flood: The Biblical Record and Its Scientific Implications, 1961
• Duane T. Gish. Evolution: The Fossils Say No!, 1978
• Phillip Johnson. Darwin on Trial, 1991
• Phillip Johnson. Reason in the Balance: The Case Against Naturalism in Science, Law and Education, Downers Grove, Ill: InterVarsity Press 1995.

Kirjandus kreatsionismi kohta

• Philip Kitcher. Abusing Science. The Case Against Creationism, Cambridge, MA: MIT Press 1982.
• E. McMullin (toim). Evolution and Creation, Notre Dame: University of Notre Dame Press 1985.
• Richard Dawkins. The Blind Watchmaker, New York, N.Y.: Norton 1986.
• R. G. A. Dolby. Science and pseudoscience: the case of creationism. – Zygon, 1987, 22, lk 195–212.
• Michael Ruse (toim). But is it science? The philosophical question in the creation/evolution controversy, Prometheus Books 1988.
• R. L. Numbers. The Creationists: The Evolution of Scientific Creationism New York: Knopf 1992.
• E. J. Larson. Summer for the Gods: The Scopes Trial and America's Continuing Debate over Science and Religion, New York: Basic Books 1997.
• Michael Ruse. (toim). Can a Darwinian be a Christian? The Relationship between Science and Religion, Cambridge: Cambridge University Press 2001.
• Michael Ruse. Darwin and Design: Does Evolution have a Purpose? Cambridge, Mass.: Harvard University Press 2003
• Michael Ruse. The Evolution-Creation Struggle. Cambridge, Mass.: Harvard University Press 2005

Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kreatsionism

Tsitaadid Vikitsitaatides: Kreatsionism

• Michael Ruse. Creationism, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2007
• National Center for Science Education
• [1]
• American Scientific Affiliation: Network of Christians in Science