Kromaatiline aberratsioon ehk värviaberratsioon on aberratsioon, mida põhjustab optikasüsteemis dispersioon: valguse murdumisnäitaja sõltuvus lainepikkusest, kusjuures väiksema lainepikkusega (näiteks sinine) valguskiir murdub rohkem kui suurema lainepikkusega (punane) valgus.
Kromaatiline aberratsioon avaldub läätse optilise telje suunaliselt ja ka selle telje risttasandis – fokaaltasandis.
Mõlemat tüüpi aberratsioon vähendavad kujutise teravust ja tekitavad kujutisele värvilisi kontuure ja laike, mida esemel pole.
Optilises süsteemis kasutatakse erineva murdumisnäitajatega läätsede kombinatsiooni, mis murravad eri värvustega kiiri nii, et need lõikuvad süsteemi optilise telje ühes punktis.
Liitläätse, mis viib kokku kahe (näiteks sinise ja kollase) kiire fookused, nimetatakse akromaadiks.
Läätsesüsteem, mille optilisel teljel lõikuvad ühes punktis kolme värvusega kiired, on apokromaat. Niisugune objektiiv koosneb mitmest erineva murdumisnäitajaga läätsest ja see korrigeerib peale pikisuunalise aberratsiooni oluliselt ka põiksuunalist aberratsiooni.
Superakromaat on objektiiv, mis ühitab nelja värvuse fookused. Selles puudub mõlemat tüüpi kromaatiline aberratsioon peaaegu täiest.
Teljesuunaline aberratsioon väheneb objektiivi ava vähendamisel, põiksuunalist aberratsiooni mõjutab apertuur vähem.
Digitaalfotograafias saab objektiivi põhjustatud põiksuunalist aberratsiooni korrigeerida kaamera pildiprotsessoris värvikanalite sobiva skalerimisega.
