Loeng (ladina lectio 'lugemine') on suuline ettekanne eesmärgiga edastada infot või õpetada inimestele mingit kindlat ainet, nt ülikoolis.
Keskaja ülikoolides oli loeng üks peamisi meetodeid üliõpilastele materjali edastamiseks ja oli tihedalt seotud disputatsiooniga. Loengus luges õpetaja (magister) ette kanoolist teksti ja selgitas seda lõikude kaupa. Kuulajad jälgisid teksti oma koopiatelt ning tegid märkmeid. Kuna käsikirjalised tekstid olid kallid, siis mõnikord toimusid ka nn dikteerimisloengud (pronunciare), mille käigus üliõpilased kirjutasid materjali lihtsalt endale loengute tarbeks ümber. Loengu peamine ülesanne oli aga selgitus ja kommentaar. Loengud olid keskaegsetes ülikoolides üldiselt jaotatud korralisteks (ordinaria) ja erakorraliseks (extraordinaria), reeglina peeti ühte tüüpi loenguid hommikuti ja teist pärastlõunal. Loengu peamiseks funktsiooniks oli tutvustada õpilastele materjali ja tagada selle mõistmise kandumine ühest põlvkonnast teise, seevastu disputatsioon oli seotud omandatud materjali rakendamisega.[1]
![]() |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Loeng |
((cite book))
: kontrolli parameetri |isbn=
väärtust: pikkust (juhend)