![]() |
See artikkel räägib filosoofilisest loomusemõistest; loomuse kohta teoloogias vaata artiklit loomus (teoloogia); sõna kasutuse kohta üldkeeles vaata vikisõnaraamatu artiklit. Loomakaitseorganisatsiooni kohta vaata artiklit MTÜ Loomus |
Loomuse all mõistetakse filosoofias millegi iseseisvat, mõistusse haaramisele eelnevat ("looduslikku") olemasolu, mida eeldatakse enne selle filosoofilist tematiseerimist. Sellisena on millegi loomus mõisteliselt lähedane millegi olemusele, kuid on viimasest ebamäärasemalt definitsiooniga tabatav.
Sõna "loomus" kasutatakse filosoofias tõlkevastena vanakreeka sõnale physis ja ladina sõnale natura.
Loomuse mõistel on mitmeid tähenduse varjundeid ja loomus võib olla seotud eri valdkondadega:
Esiteks on loomus filosoofia traditsioonis seotud physisega. Physis tähendab vanakreeka keeles nii loodust laiemas mõttes kui ka üksikute asjade või nähtuste loomupära/iseloomu, mis neid muudest eristab. Physis on sõnatüve poolest seotud kasvamise/puhkemisega, mistõttu vastandub loomusele see tehislik, mis on inimese enda poolt tehtud, mille põhjus on väljaspool asja ennast, st ei ole loomulikult kujunenud ehk kasvanud. Näiteks sofist Antiphon väidab, et "seaduste keelud on kokkuleppelised ega ole kasvanud, loomusest (physis) tulenevad on aga kasvamise mitte kokkuleppe tulemus" (fragment 17 B col I).
Herakleitos kinnitab, et "loomus armastab varjuda" (fragment 123), mis viitab sellele, et loomus pole kergesti määratlusse haaratav ja on loomu poolest käest libisev. Samas võtmes võib lugeda Platoni "Phaidrosest", kus on juttu retoorika kui õpetatava kunsti alustest:
"Loomust näidatakse" läbi olemuse (ousia). Olemus on see, mis miski on ja piiritleb ta sellena, mis ta on. Seega võib arvata, et olemus on teoreetilisem ja määratlusega hõlmatavam kui loomus, mis on pigem filosoofiliste määratluste suunajaks kui nende määratluste kandjaks mõtlemises.