Luteiniseeriv hormoon (LH, tuntud ka kui lutropiin[1]) on hormoon, mida toodab eesmine ajuripats. Järsk LH sisalduse suurenemine, mida nimetatakse LH vooks, põhjustab emastel isenditel ovulatsiooni[2] ja kollakeha (corpus luteum) arengut. Isastel isenditel, kelle puhul on LH-d kutsutud ka interstitsiaalseks rakku stimuleerivaks hormooniks (ICSH),[3] stimuleerib see Leydigi rakke, põhjustades testosterooni teket.[2] LH töötab sünergias FSHga.
LH on heterodimeerne glükoproteiin. Iga monomeerne osake on glükoproteiini molekul; üks alfa- ja üks beeta-alaühik moodustavad koos terve, funktsioneeriva proteiini.
LH struktuur sarnaneb teiste glükoproteiinsete hormoonide omaga: folliikuleid stimuleeriv hormoon (FSH), kilpnääret stimuleeriv hormoon (TSH) ja inimese koorioni gonadotropiin (hCG). Proteiini dimeer sisaldab kaht glükopeptiidset alaühikut, alfa- ja beeta-alaühik, mis on mittekovalentselt seotud:
Inimeste 92 aminohappe pikkune LH alfa-alaühik on järgneva järjestusega:
NH2 – Ala – Pro – Asp – Val – Gln – Asp – Cys – Pro – Glu – Cys – Thr – Leu – Gln – Glu – Asn – Pro – Phe – Phe – Ser – Gln – Pro – Gly – Ala – Pro – Ile – Leu – Gln – Cys – Met – Gly – Cys – Cys – Phe – Ser – Arg – Ala – Tyr – Pro – Thr – Pro – Leu – Arg – Ser – Lys – Lys – Thr – Met – Leu – Val – Gln – Lys – Asn – Val – Thr – Ser – Glu – Ser – Thr – Cys – Cys – Val – Ala – Lys – Ser – Tyr – Asn – Arg – Val – Thr – Val – Met – Gly – Gly – Phe – Lys – Val – Glu – Asn – His – Thr – Ala – Cys – His – Cys – Ser – Thr – Cys – Tyr – Tyr – His – Lys – Ser – OH
NH2 – Ser – Arg – Glu – Pro – Leu – Arg – Pro – Trp – Cys – His – Pro – Ile – Asn – Ala – Ile – Leu – Ala – Val – Glu – Lys – Glu – Gly – Cys – Pro – Val – Cys – Ile – Thr – Val – AsnThr – Thr – Ile – Cys – Ala – Gly – Tyr – Cys – Pro – Thr – Met – Met – Arg – Val – Leu – Gln – Ala – Val – Leu – Pro – Pro – Leu – Pro – Gln – Val – Val – Cys – Thr – Tyr – Arg – Asp – Val – Arg – Phe – Glu – Ser – Ile – Arg – Leu – Pro – Gly – Cys – Pro – Arg – Gly – Val – Asp – Pro – Val – Val – Ser – Phe – Pro – Val – Ala – Leu – Ser – Cys – Arg – Cys – Gly – Pro – Cys – Arg – Arg – Ser – Thr – Ser – Asp – Cys – Gly – Gly – Pro – Lys – Asp – His – Pro – Leu – Thr – Cys – Asp – His – Pro – Gln – Leu – Ser – Gly – Leu – Leu – Phe – Leu – OH
Alfa-alaühiku geen asub 6. kromosoomi lühema õla lookuses 12.21.
LH beeta-alaühiku geen asub LHB/CGB geeni kobaras 19. kromosoomi pikema õla lookuses 13.32. Erinevalt alfaalaühiku geeni aktiivsusest on LH beetaalaühiku geeni aktiivsus piiratud ajuripatsi gonadotroopsete rakkudega. Aktiivsus on reguleeritud gonadotropiini vabastava hormooniga (GnRH) hüpotalamusest. Inhibiin, aktiviin ja suguhormoonid ei mõjuta beetaalaühiku geneetilist aktiivsust LH tootmisel.
Nii isastel kui ka emastel isenditel on LH hädavajalik järglaste saamiseks.
Östrogeeni tagasiside sugunäärmetest (munanditest/munasarjadest) põhjustab hüpotalamusest vabaneva gonadropiini vabastava hormooni (GnRH – gonadotropin-releasing hormone) sisalduses piike, mis kontrollivad LH vabanemist ajuripatsist.
LH sisaldus on lapseeas väike ja naistel suur pärast menopausi. Kuna LHd eritatakse lainetena, on tema keskmise kontsentratsiooni teadasaamiseks vaja jälgida LH sisalduse muutumist veres piisavalt pika aja jooksul.
Suguvõimekuse aastatel on tüüpiline sisaldus veres 1–20 IU/l. LH voo ajal saavutatakse füsioloogiline kõrgpunkt, mis kestab tavaliselt 48 tundi. Üle 18 aasta vanustel meestel peetakse normaalseks sisaldust 1,8–8,6 IU/l.[5]
Luteiniseeriva hormooni vabanemise järsk tõus viitab peatselt algavale ovulatsioonile. LH-d saab määrata uriinis testidega, mida tavaliselt viiakse läbi kord päevas, ajal, mil ovulatsiooni on oodata.[6] näidu muutumine negatiivsest positiivseks vihjab peatsele ovulatsioonile 24–48 tunni jooksul. See annab naisele kaks päeva, et viljastuda.[7]
Teste saab hinnata iseseisvalt, kasutades värvimuutvaid indikaatorpabereid või lugeda elektrooniliste mõõteseadmete digitaalseid andmeid.
LH testide tundlikkust mõõdetakse rahvusvahelise ühiku tuhandikes (miliinternational unit), testid on tavaliselt saadaval 10–40 mIU.
Kuna spermatosoidid võivad naise kehas jätkusuutlikuna püsida päevi ja LH vood toimuvad tavaliselt paar päeva pärast viljastumisevõimaluse algust, ei ole LH testid soovituslik raseduse vältimise vahend.
Lastel, kel esineb ajuripatsi või üldine varaküpsus, võivad LH ja FSH sisaldus olla sigimisvahemikes tavalise nende vanusele vastava väikese sisalduse asemel.
Polütsüstiliste munasarjade sündroomiga naistel esineb tihti ka suurenenud LH sisaldus, siiski ei välju LH sisaldus tavaliselt paljunemiseale normaalsest vahemikust.
Pidevalt suurenenud LH sisaldus viitab olukorrale, kus munandite või munasarjade normaalne piirav toime puudub, põhjustades nii LH kui ka FSH tootmise ajuripatsis. Menopausi ajal on see normaalne, kuid viljakatel aastatel võib see vihjata järgnevale:
Vähenenud LH eritus võib olla põhjustatud puudulikust munandi/munasarja talitlusest. Mehe organism ei suuda siis toota piisavalt spermatosoide. Naistel on amenorröa tavaline nähtus.
Haigused, mille puhul on LH eritus väga väike:
LH on saadaval FSH-ga segatuna ravimis Pergonal ja muudes kuseteede gonadotropiinides. Suurema puhastusastmega kuseteede gondatropiinid võivad vähendada LH osakaalu FSH suhtes. Ümberkombineeritud LH on saadaval kui lutropiin alfa (Luveris).[8] Kõiki neid ravimeid tuleb manustada otse vereringesse süstides. Neid kasutatakse tavaliselt viljatuse teraapias, et stimuleerida folliikulite arengut.
Tihti kasutatakse LH asemel hCG-d, kuna see aktiveerib samu retseptoreid. Meditsiinilises kasutuses olev hCG saadakse rasedate naiste uriinist. See on odavam ja pikema poolestusajaga kui LH.
((netiviide))
: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
((cite journal))
: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
((cite journal))
: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)