Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Mai 2019) (Miks see märkus siin on?) (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2019) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Malle Salupere (aastani 1962 Malle Tungal; 17. veebruar 1931 Tartu8. juuni 2023) oli eesti ajaloolane, kultuuriloolane, arhivist ja vasakpoolne poliitik.[1]

Tema uurimisvaldkonnad on olnud Eesti ajalugu, ärkamisaeg ning saksa-eesti-vene kultuurikontaktid. Avaldanud üle saja teadustrükise ja aimeartikli.[1]

Elulugu

Malle Salupere oli metsniku tütar. Õppis Tartu Õpetajate Instituudis. Oli 19491957 küüditatuna Siberis Krasnojarski krais. Töötas 1957–1958 Tartu Autoremonditehases abitöölise ja automaalrina. Lõpetas 1958 Tartus õhtukeskkooli, 1962 Tartu Riikliku Ülikooli vene filoloogina (1962–1964 TRÜ aspirantuuris, arvati poliitilistel põhjustel enne lõpetamist aspirantuurist välja), 1974 psühholoog-sotsioloogina.

Töötas Tartu keskraamatukogus ja lühikest aega õpetajana, 19671974 TRÜ rektoraadi teadussektoris, seejärel oli viis aastat Tartu Kliinilise Haigla ametiühingukomitee esimees, 19801983 Eesti NSV Riikliku Ajaloo Keskarhiivi töötaja. Koondati poliitilistel põhjustel, oli seejärel Ajaloo Instituudi teadur (0,5 kohaga). Ühtlasi luges venekeelset Eesti ajaloo kursust Tartus, Tallinnas, Kohtla-Järvel ja Narvas. Aastast 1991 oli pensionil. 1990. aastate keskel esines Eesti Raadio saates "Silmaring" kolmeaastase vestluste sarjaga eestlaste mentaliteedist läbi aegade. [1]

Ta oli alates 1962. aastast abielus Maks Saluperega kuni viimase surmani 2018. aastal. Neil on kolm tütart [2], nende seas semiootik Silvi Salupere [1] ja ajaloolane Lea Leppik.

Ühiskondlik ja poliitiline tegevus

Ta on olnud Maarjamõisa haigla ametiühingukomitee esimees. Ta kuulus Eestimaa Ühendatud Vasakparteisse, oli selle eelkäija Eesti Vasakpartei aseesimees 2005. aastast ja 2007. aastast esimehe kohusetäitja. [3] Ta kandideeris 1995., 1999., 2003. ja 2007. aasta Riigikogu valimistel, kuid ei osutunud valituks. Samuti kandideeris ta 1996., 1999., 2002., 2005. ja 2009. aasta kohalike volikogude valimistel, kuid valituks ei osutunud. 2009. aastal kandideeris ta Eestimaa Ühendatud Vasakpartei nimekirjas Euroopa Parlamendi valimistel.[4]

Teoseid

Raamatud

Olulisemad retsensioonid

Retsensioonid: Tiina Kolk. Postipapa uues valguses – Äripäev 20.10.2006. Nädala lõpulisa, lk 8. Ilmar Palli: Vapper Malle ja vaene Johann.- Maaleht 02.11.2006. Mart Laar: Esimene vasikas – Eesti Ekspress/Areen 02.11.2006 Anu Pallas: Papa Jannsen – suurte algatuste mees, sihiseadja ja rajaraiuja Eesti ajakirjandusmaastikul. Postimees 01.12.2006. Marju Unt: Mitmekülgne raamat Postipapast. – Eesti Päevaleht 2006, 08.12. Vaapo Vaher: Ihu tahaks valitseda. – Maaleht 2006, 21.12 Andres Langemets: Jannsenist kokkuvõtlikult. – Sirp 2006, 22.12.

Artikleid

Tunnustus

Viited

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide
  2. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. veebruar 2009. Vaadatud 17. aprillil 2008.((netiviide)): CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. Vasakpartei sai uued aseesimehed[alaline kõdulink]
  4. http://vvk.ee/arhiiv/kandidaadi-otsing/?otsi_ajaloost=salupere

Kirjandus

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.