Messias (heebrea keeles מָשִׁיחַ‬‎ mashiaẖ 'salvitu'; vanakreekakeelses Septuagintas Μεσσίας Messías; tõlgituna kreeka keelde Χριστός Khristós, ladinapäraselt Christus) oli algselt Vana Testamendi salvitud kuningate ja ülempreestrite tiitel. Hiljem peeti messiaks eelkõige Jesaja raamatu prohvetlikes ennustustes Taaveti soost tulevast kuningat, kes vabastab oma rahva võõra poliitilise ülemvõimu alt.^[1][2][3] Kristluses on sõna kreekakeelsest tõlkest saanud Jeesuse tiitel Kristus. Jeesust peetakse kristluses messiaks, kellest räägib Jesaja raamat.

Messias judaismis

Mõiste „messias“ tuleb heebreakeelsest sõnast, mis tähendab „võitud“. Kreeka keeles on selle täpseks vasteks christos.^[1][2][3] Heebrea piiblis kasutatakse seda mõistet juutide kuninga kohta, keda salviti õliga tema ametissepühitsemise tseremoonial sümboolse märgina Jumala soosingust (nt 1 Sm 10:1; Ps 2:2).^[1]

Judaistlik messia ootus

Pärast seda, kui babüloonlased 587. aastal eKr Juuda kuningriigi okupeerisid, hakkas mõiste „messias“ viitama Iisraeli tulevasele vabastajale. Juutide pärimuse kohaselt lubas Jumal oma lemmikkuningale Taavetile: „Su sugu ja su kuningriik püsivad su ees igavesti, su aujärg on kinnitatud igaveseks.“ ^[4] Judaistlik idee messiast kui poliitilisest vabastajast on ilmselt selle pärimusega seotud. Judaistid ootasid, et messias viiks täide Jumala tõotused ja valitseks tõotatud maal Iisraeli rahvast justkui tulevane kuningas Taavet.^[1]

Terminit "Messias/salvitud" ei mainita kuigi tihti Vanas Testamendis ega hilisemates judaistlikes kirjutistes, mis jäävad ajaperioodi 200 eKr kuni 100 pKr, ning mitte kordagi ei esine seda seoses tulevase päästja või vabastajaga. Sõna on kasutusel kuningate ja (ülem)preestrite ametisse pühitsemisel ning ühel korral rääkides prohvetist. Suuremal osal kordadest on mõiste kasutusel seoses kuninglike isikutega. Jumaliku initsiatiivi rõhutamisele viitab väljendi "Issanda võitud" tihe kasutamine. Kuningate jumalik salvimine osutab Iisraeli Jumala ning ametisse määratud kuninga ainulaadsele ja lähedasele suhtele ning viimasele on antud võim Jumala nimel valitseda. Kuningas on Jumala maapealne esindaja, kes osaleb Jumala suveräänses valitsemises.^[5]

Kuninglikes psalmides meenutatakse Jumala lubadusi ning juhtnööre Taavetile ja tema dünastiale. Psalmistid esitavad kaugeleulatuvaid väiteid, kuid need on alati seotud võimul oleva kuningaga, mitte Taaveti tulevase pojaga. Siiski jätkati nende psalmide laulmist ka kaua aega pärast seda, kui Iisraelis enam kuningat ei olnud, mis lõi ootuse ideaalsest tulevasest kuningast, kes põlvneb Taaveti soost. Viimastes terminit "võitud" ei esine. Juudi kirjutiste analüüsimisel on selgunud, et meie ajaarvamise alguses ei olnud sõna "Messias" laialdaselt kasutusel Jumala esindaja või vahendaja kohta, kes märgiks Iisraeli ning rahvaste jaoks uue rahuajastu algust. Jumalast ajendatud radikaalse ja lõpliku muutuse ootus ei hõlmanud tingimata jumalikke päästjaid.^[5]

Messias kristluses: Jeesus Kristus

Uue Testamendi ajaks oli juutidel tekkinud tulevasest vabastajast mitmesuguseid ettekujutusi: Taaveti-laadne sõdalasest kuningas, kosmiline üleloomulik maailma üle kohtumõistja või preesterlik valitseja, kes tõlgendaks Jumala seadust inimestele autoriteetseil viisidel. Kõiki neid tunnuseid on antiiksetes judaistlikes allikates seostatud mõistega „messias“. Mitte üheski Uue Testamendi eelses allikas pole aga tulevasele messiale viidatud, kui kellelegi, kes kannatab ja sureb inimeste pattude eest. See arusaam näib olevat kristlik loome. See võib olla kombineeritud arusaamast tulevasest messiaanlikust lunastajast ning ettekujutusest, et tõeliselt õiglane kannatab (mida väljendavad näiteks sellised kirjakohad piiblis nagu Psalm 22 ja 69 ning Jesaja 53). Mõistet „messias“ ei esine neis kirjakohtades aga kordagi.^[1]

Jeesuse kuulutamine Messiaks lõi esimeste kristlaste jaoks põhjalikku tõlgendamist vajava olukorra. Juutidest usklikele tekitas see kohe kognitiivse dissonantsi (konflikt kahe idee või idee ja kogemuse vahel), sest olukord ei sobinud kokku Toora sümbolismiga. Esimese sajandi juutidel oli mitmesuguseid erinevaid messiaanlikke ootusi, kuid mis tahes messialt eeldati olukorra paremaks muutmist ja juudi rahva iseseisvuse taastamist. Judaistide poliitiliste ootuste osas ebaõnnestus Jeesus täielikult, sest tema tõttu ei paranenud juutide poliitiline olukord üldse. Toora rangete dogmade kohaselt polnud ta ka ei õiglane ega õige messias: evangeeliumites räägitake, kuidas Jeesus sabati pühitsemist rikkus ^[6], puhtuse nõudeid eiras ^[7] ning "patustega" lävis ^[8]. Kõige problemaatilisem oli tema surm. Pauluse kirjutistest tuleb selgelt välja, et paganatele oli ristil juhtunu "narruseks" – taolisel viisil läksid surma orjad, mitte ülikud – ning juutidele "ärrituseks" ^[9]. Tooras tundus viidatavat Jeesuse ristisurmale, kuulutades: "Neetud on igaüks, kes puu küljes ripub" ^[10]. Siin ilmneb ääretu kognitiivne dissonants. Kas Jeesus on Jumala püha ning õiglane Issand, kes annab Püha Vaimu? Või tõestab ristilöömine hoopiski, et ta on Jumala poolt neetud ning nii läbikukkunud kui ka vale messias? Lood, milles Jeesuse vägi ilmneb imetegudes või mis kannavad edasi tema tarkust tähendamissõnade ja aforismide kaudu, ei tekitanud sisemist vastuolu ning nende tõlgendamine ei eeldanud suurt pingutust. Ristisurmaga oli aga teine lugu. Toora tekste hakati üle lugema ning tõlgendama. Sel ajal elavad juudid ei näinud Jesaja raamatu 52-53 peatükki, mis räägib süütust teenrist, kes teiste eest kannatab ning ise õigeks jäädes nende patud kannab, kui viidet Messiale. Jeesuse järgijad seevastu nägid. Samuti ei lugenud juudid 22. psalmi, milles räägitakse õiglasest mehest, kes ülekohtuste käes piineldes hüüab: "Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?" ning kelle Jumal seejärel vabastab, kui messiaanlikku kirjakohta. Jeesuse järgijad aga tõlgendasid seda nii. Kuigi autul viisil ristil suremine tundus Jeesuse messia tiitli jaoks kõlbmatuks muutvat, leiti niimoodi pühakirja tõlgendades siiski võimalus Jeesust Kristusena mõista.^[11]

Messia teised nimetused

• Taaveti Poeg – ajalooliselt kõige traditsioonilisem ning seetõttu kõige iseloomulikum nimetus. Kõige näitlikumalt väljendab judaistlikku messiaootust, kui mõista selle termini all võitud juudi kuningat, kellest pidi saama rahvuslik vabastaja. Sellise käsitluse juured ulatuvad prohvet Jesaja aega, äratatakse taas ellu prohvetite Jeremia ja Hesekieli ajal ning jääb nõrgal kujul püsima varajase eksiilijärgse judaismini. Hellenismi perioodi jäävas hilisemas juudi kirjanduses on aga tähelepanuväärne, et üldiselt puuduvad vihjed aegade lõpus võimule pääsevale Taaveti soost messiaanlikule kuningale. On siiski selge, et selline ootus ei kadunud (mida väljendatakse näiteks Psalmides 2, 72, 110). Sünoptilised evangeeliumid sisaldavad andmeid selle kohta, et rahvuslik ootus taavetliku messia suhtes domineeris ka Jeesuse ajal. Matteuse ja Luuka evangeeliumi jutustused Jeesuse sünni kohta näitavad seda, kuidas Kristust kooskõlastatakse üldlevinud ootusega, et messias tuleb Taaveti soost. Neis kahes evangeeliumis olevad sugupuud järgivad Jeesuse isaks peetava Joosepi põlvnemist Taavetist ning mõlemas rõhutatakse, et Jeesuse sünnikohaks oli Petlemma linn. See omakorda on vastavuses Miika raamatu 5. peatüki 1. salmis oleva ettekuulutusega: "Aga sina, Petlemm Efrata, olgugi väike Juuda tuhandete seas, sinust tuleb mulle see, kes saab valitsejaks Iisraelis ja kes põlvneb muistseist päevist, igiaegadest."

• Inimese Poeg – sellise tiitli kasutuselevõtt messia tiitlina ulatub Makkabite valitsemise perioodi. Esmakordselt esineb see Vanas Testamendis Taanieli raamatu 7. peatüki 13. salmis. Taanieli raamatu kirjutamise ajal keskendus judaistlik apokalüptika praeguse ajastu lõpus aset leidvale suurele jumalikule kohtumõistmisele, mis juhatab sisse tulevase ajastu, kus ei figureeri Taaveti järglasest messiaanlikku kuningat. Tema koha on võtnud müstiline sümbolistlik kuju. Ta vastandub neljale sümboolsele koletislikule ja loomalikule kujule, kes lõpuks hävitatakse. Neist eristub teravalt mõistatuslik inimkuju, kes esindab "Kõigekõrgema püha rahvast" ^[12]. See väljendab humaanset, eetilist, üllast ning moraalset maailmaimpeeriumit, mis on Jumala näo järgi loodud inimese sarnane ^[13]. Taanieli apokalüpsise lugejale on selge, et see impeerium peaks olema juutlik ning kindlasti mitte paganlik. Ka Eenoki raamatus, mis pärineb umbes 1. sajandist eKr, on juttu "Inimese Pojast", kuid seal tähistab ta üleloomulikku isikut, kellele kuulub universaalne impeerium ning tal on kohtumõistja positsioon. Sünoptilistes evangeeliumites on nimetus "Inimese Poeg" apokalüptilises tähenduses kasutusel hoopis erinevalt. Enesemääratlemisel oli see ilmselgelt Kristuse lemmiknimetus. On mainimisväärne, et sünoptilistes evangeeliumites kasutatakse tiitlit ligi poole rohkem, kui Johannese evangeeliumis. Matteuse evangeeliumis esineb seda 30 korda, Markusel 14, Luukal 25 ning Johannesel vaid 12 korda. Et tõlgendada nimetuse tähendust sünoptilistes evangeeliumites, tuleb ilmselt kombineerida kaks vastanduvat ideed – transtsendentne apokalüptiline käsitlus ning deuterojesajalik ideaal Jumala teenrist, kes kannatab. On võimalik, et Jeesuse enda teadvuses domineeris pigem teine kui esimene kontseptsioon, kuid viimane domineeris tiitlit tõlgendades sünoptiliste evangeeliumite kirjutajate mõtetes. Ka Jeesuse ütlustes hakati rõhutama eshatoloogilist käsitlust.

• Jumala Poeg – selle messia tiitli nimetuse algupära on tagasiviidav Vanas Testamendis olevatesse prohveteeringutesse (näiteks Psalm 2: "Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu"), millest lähtuvalt sai nimetusest sünonüüm sõnale "Kristus". Kindlasti mõistsid tolle aja juudid nimetust messiaanlikult: Messias kui selline tähendas nende jaoks Jumala Poega. Evangeeliumites kasutatakse seda nimetust Jeesuse kohta sageli. Samuti kasutab ta seda enda kohta, mis väljendab teadlikkust Jumala ligiolust oma elus ja lähedast suhet, mis neid ühendab. Väljend "Minu Isa" viitab selle suguluse erilisusele. Jeesus kasutab seda enda kohta ^[14] ning samuti viidatakse Jumalale Jeesusega rääkides, öeldes "Sinu Isa" ^[15]. Veelgi tähelepanuväärsem on aga väljend "armas poeg", mida Jeesus kasutab enda kohta tähendamissõnas viinamäe rentnikest ^[16] ning mida ütleb ka taevast tulev hääl Jeesuse ristimisel ^[17]. Ka Kaisarea Filipis küsis Jeesus oma jüngritelt, kelle nad arvavad tema olevat ning Matteuse traditsiooni järgi vastas Peetrus; "Sina oled Messias, elava Jumala Poeg" ^[18]. Sellest peaks justkui järeldama, nagu viitaks "Jumala Poja" tiitel messiale, kuid siinkohal tuleb mainida kahte asjalolu: Esiteks on Markuse evangeeliumi järgi Peetruse vastus pelgalt: "Sina oled Messias!" ^[19] ning teiseks napib hilisemas judaistlikus kirjanduses tõendeid selle kohta, et väljendit "Jumala Poeg" oleks kasutatud messia tiitlile viidates. See on veelgi tähelepanuväärsem 2. psalmi valguses, kus öeldakse: "Ma annan teada Issanda otsuse; tema ütles minule: Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sinu" ^[20], ning rääkides vanadest semiidi arusaamadest seoses jumalikkusega, mis olid seotud kuninga ametiga. Ilmselt püüdis hilisema eksiilijärgse judaismi karm monoteism suruda alla kõnekasutust, mis tundus omistavat jumalikkust.^[21]

Messiasaladus

Messiasaladuseks kutsutakse üht evangeeliumeid läbivat joont – Jeesus varjab enda messia-identiteeti. Olles kedagi tervendanud või mõne muu imeteo teinud, keelab ta oma jüngritel ning rahval rääkida, kellega tema puhul tegemist on.

Eriti rõhutatult leiab messiasaladuse teema Markuse evangeeliumist, terve evangeeliumi jooksul püüab Jeesus oma Kristuse-identiteeti nii palju kui võimalik varjata. Evangeeliumi autor keskendub jutustuses Kristuse isiku järkjärgulisele avaldumisele ning sellele, kuidas jüngrid sellest aegamööda aru saama hakkavad. Markuse evangeeliumis on suurel hulgal lugusid Jeesuse kuulutustöö jooksul ette tulevatest n-ö salatsemise hetkedest. Näiteks keelab ta välja aetud kurjadel vaimudel oma identiteeti paljastada ^[22], räägib tähendamissõnades "Jumala riigi saladusest" ^[23] sealjuures neid vaid jüngritele privaatselt selgitades ^[24], ütleb surnust üles äratatud tüdruku vanematele, et keegi ei tohi juhtunust teada ^[25], teeb terveks kurdi ja pimeda ning seejärel keelab teistele rääkida, kes oli tervendaja ^[26], kinnitab Peetruse tunnistust, et ta on Kristus, kuid keelab jüngritel seda kellelegi edasi öelda ^[27], ilmub kirgastatult Peetrusele, Johannesele ja Jaakobusele ning keelab neil sellest rääkida, "enne kui Inimese Poeg on üles tõusnud surnuist" ^[28] ning olles kuninglikult Jeruusalemma sõitnud ning kaubitsejad templist välja ajanud, keeldub ta variseridele, ülempreestritele ning vanematele ütlemast, milline meelevald tal on, et ta seda kõike teeb ^[29]. Peaaegu kõik need sündmused on olemas ka Matteuse ja Luuka evangeeliumis. Samuti esitleb Johannes evangeelium omal moel "salajast Kristust", kuid hoopis teistsuguste näidete abil ning mitte nii rõhutatult. Jeesust esitletakse, kui Jumala Sõna, keda "omad" ära ei tundnud, ta ei "usaldanud ennast" n-ö järgijate kätte, sest "ta tundis inimesi" ^[30], laseb oma järjest tähelepanuväärsematel imetegudel ja tunnustähtedel enda eest rääkida, kuid ei tahtnud siiski, et teda kui jumalikku kuningat liiga vara ära tuntaks (Jh 6:15), väldib endast rääkides "Messia" või "Kristuse" tiitlit, eelistades sellele märksa hägusamat väljendit "Inimese Poeg". Siiski avalikustab Jeesus juba üsna Johannese evangeeliumi alguses oma identiteedi samaaria naisele Sühhari küla kaevul (Jh 4:25-26) ning satub ohtlikusse olukorda variseridega, kui viitab Jumalale kui oma "Isale" ^[31] ning 8. peatükis ta peaaegu nimetab end "Kristuseks", öeldes: "Enne, kui Aabraham sündis, olen mina" ^[32].^[33][34]

Jeesus võis tahta oma identiteeti varjata järgmistel põhjustel:

• Üheks võimalikuks põhjuseks on tollane populaarne messiaootus. Palestiina juudid ootasid poliitilist vabastajat ja seetõttu püüdis Jeesus seda nimetust vältida. Kui Jeesust oleks sellises ootusärevil õhkkonnas juba algusest peale Messiaks pidama hakatud, oleks see suuresti piiranud tema liikumisvabadust. Evangeeliumid illustreerivad seda, rääkides talle kui tervendajale ja jutlustajale järgnevatest "suurtest rahvahulkadest", kellest Jeesus korduvalt eemaldub, et üksikusse paika palvetama minna ^[35].
• Messiasaladust võib vaadata ka loo jutustamise vaatepunktist. Iga lugu vajab mingisugust pinget, lahendust ootavat probleemi, ning üks kindel viis selle saavutamiseks on lugu salaja tegutsevast maskeerunud või pagendatud jumalast või kuningast. Selliseid näited võib arvukalt tuua näiteks vanakreeka mütoloogiast.
• Kõige tõenäolisemaks põhjuseks oli teoloogide arvates inimeste motiivide läbikatsumine. Jeesus küsib potentsiaalsetelt jüngritelt, kas nad järgnevad talle lihtsalt seetõttu, et nad sõid leiba ja nende kõhud said täis ^[36]. Ta noomib Jaakobust ja Johannest selle eest, et nad tahavad istuda kirkuses tema paremal ja vasakul käel ^[37] ning "tulel taevast alla tulla" ja paganad hävitada ^[38].^[33] Siiski soovis Jeesus, et inimesed, kes usuvad, messiasaladust tundma õpiksid (Mk 4:11, 34) ja et need, "kel on kõrvad kuulda", sellele ise jälile jõuaksid. Samuti oli jüngritel vaja aega, et leppida tema messiaaliku plaaniga: hiilgusele eelneb kannatamine. Täielikult võisid jüngrid mõista seda alles pärast ülestõusmist ^[39]. Seega poleks mitte ühtegi kohe Jeesuse messiaks tunnistamist saanud sügavalt mõista, eriti deemonite omi. Jeesus soovis, et jüngrid mõtleksid saladuse peale senikaua, kuni nad suudavad sellest täie selgusega aru saada.^[34]

Viited

Kirjandus

• Adler, C., Bacher W. et al (Eds.) (1904). The Jewish Encyclopedia (Vol 8). London: Funk & Wagnalls Company.Ehrmann, B. D. (2000). The New Testament: A Historical Introduction to the Early Christian Writings. New York: Oxford University Press.
• Brand, C. O, Draper, C. et al (Eds.). (2003). Holman Illustrated Bible Dictionary.
• Buttrick, G. A. (Ed.) (1962). The Interpreter´s Dictionary of the Bible. Nashville: Abingdon Press.
• Freedman, D. N., Herion, G. A et al (Eds.) (1992). The Anchor Bible Dictionary (Vol 4). New York: Doubleday.
• Hastings, J. (Ed9 (1908). Dictionary of Christ and the Gospels (Vol 2). New York: C. Scribner´s sons.
• Hodgkins, C. (2020). Literary Study of the Bible: An Introduction. Wiley Blkacwell.
• Johnson, L. T. (2010). The New Testament: A Very Short Introduction. New York: Oxford University Press.