See artikkel räägib modaalsuse mõistest loogikas, filosoofias ja keeleteaduses; psühholoogia mõiste kohta vaata artiklit Modaalsus (psühholoogia); muusika mõiste kohta vaata artiklit Modaalsus (muusika); semiootika mõiste kohta vaata artiklit Modaalsus (semiootika).

Modaalsus on filosoofias laad ja viis, kuidas miski on, näib või kuidas sellest mõeldakse.

Kitsamas klassikalises tähenduses on modaalsus aleetiline modaalsus: modaalsus on ontoloogias asjaolu olemise laad ja viis või loogikas propositsiooni tõesus. Lisaks lihtsale (faktilisele) tõesusele on olemas paratamatus (Notwendigkeit), võimalikkus (Möglichkeit), võimatus (Unmöglichkeit) ja kontingentsus (Kontingenz). Aleetilise modaalsuse mõiste esineb juba Aristotelese kommentaatoritel.

Immanuel Kanti järgi on modaalsuse kategooriad võimalikkus (Möglichkeit), tegelikkus (Wirklichkeit) ja paratamatus (Notwendigkeit), mis vastavad otsustuste modaalsusele (problemaatilisele (võimalikule), assertoorilisele (tegelikule) (assertorische (wirkliche)), apodiktilisele (paratamatule) (apodiktische (notwendige))).

Leibnitz eristab nelja propositsioonitüüpide kategooriat: asjaolu võib olla paratamatu, võimalik, võimatu ja kontingentselt tõene (aktuaalne).

Laiemas, aleetilisest tulenevas tähenduses mõistetakse modaalsuse all laadi ja viisi, kuidas propositsioon on tõene suhtes väljaütleja teadmiste, väljaütlemise aja või kohustusega. Nende hulka kuuluvad doksastilised (episteemilised) (doxastische (epistemische)), ajalised (temporale) või deontilised (deontische) modaalsused.

Nominatiivne modaalsus

Nominatiivne modaalsus ehk modaalsus kitsamas mõttes on situatsiooni hinnang:

Ta loeb. (reaalne) Ta loeks. (irreaalne)

Ta võib lugeda. (lubatud)

Ta vist loeb. (tõenäoline) Ta loeb tõepoolest. (tõsikindel)

Hea, et ta loeb. (positiivne) Halb, et ta ei loe (negatiivne)

Modaalsushinnang toimib operaatorina, mille mõjualaks on kas lause tervikuna või lause fokuseeritud osa. Näiteks:

Vaata ka

Kategooriad