Moekunst ehk rõivadisain on disainiharu. Iseseisvaks kunstialaks kujunes see 19. sajandi II poolel, mil Pariisis asutati esimesed moemajad. Eristatakse igapäevarõivaste kujundamist ja kõrgmoodi, mille väljundiks on moeetendus või moefoto.
Moedisain ehk moekunst (rõivadisain, riietusesemete kujundamine ja kombineerimine) on disaini, esteetika, naturaalse ilu jms väljendamine ja kujutamine rõivastel ja aksessuaaridel. Moedisaini mõjutavad kultuur ja sotsiaalsed hoiakud ühiskonnas ning see varieerub olenevalt ajast ja kohast. Moedisain on lai teema, mis hõlmab peale loomeprotsessi ja materjalide veel tehnoloogia arendamist ja globaalsete tootmiskettide strateegilist juhtimist, mitmesuguseid allüksusi ning brändi loomist. Mood on teatud ajahetke kombed, rütm, maitse muusikas, kunstis ja rõivastuses.
Aksessuaare kasutatakse, et täiustada rõivaid, ja on valitud spetsiaalselt et täiendada kandja välimust. Aksessuaarid jagunevad kahte rühma: tarbefunktsiooniga aksessuaarid, näiteks kepid, käekotid, päikese- ja vihmavarjud, ning eemaldatavad iluaksessuaarid, näiteks prossid ja muud ehted. Moekad riided, lisandid ja kehaehted jäävad teistele lihtsalt silma. Sageli on käekotid, jalatsid, mütsid, ehted, aksessuaarid ja uus soeng oluline staatuse sümbol. Moedisain jaguneb kolmeks: haute couture ehk kõrgmood, ready-to-wear ja massimood.
Haute couture (prantsuse keeles; eesti keeles 'kõrge õmblemine' või 'kõrge kleiditegemine') ehk kõrgmood on eksklusiivsete individuaalõmbluse rõivaste loomine. Haute couture rõivas luuakse algusest lõpuni käsitsi, kasutatakse kõrge kvaliteediga kalleid kangaid ning õmblemisel tähtsustatakse kõiki detaile ja kasutatakse ainult käsitöötehnikaid. Couture tähendab prantsuse keelest otse tõlgitult 'kleidi tegemist', kuid võib viidata ka moele üleüldiselt ja rätsepatöödele. Haute couture'i rõivastus valmistatakse kliendile ning rätsepad kohendavad rõivaid vastavalt kliendi mõõtudele.
Haute couture kui termin viitas algselt inglase Charles Frederick Worthi moeloomingule, mida ta valmistas 19. sajandil Pariisis, kuna ta lasi oma klientidel ise valida kangaid, värve ja ka detaile, enne kui ta oma disainiprotsessi alustas. Ka tänapäeval on see termin kaitstud ning seda võivad kasutada ainult kindlad ettevõtted, kes on täitnud vajalikud standardid.
Ready-to-wear (pr prêt-à-porter) ehk kiirmood on termin, mida kasutatakse vabrikus valmistatud valmisrõivaste kohta, mida erinevalt rätsepatööst müüakse standardsetes suurustes. Off the peg on termin, mida kasutatakse ka mitterõivaesemete puhul nagu käekotid. Ka mõned haute couture'i moemajad ja disainerid toodavad ready-to-wear'i kollektsioone, kuna need toovad suuremat kasumit.
Masstööstus on suurte partiidena rõivaste valmistamine kauplustes või kataloogides müümiseks. Peamiselt on masstööstuse rõivad valmistatud mõne mõõdutabelite järgi, mis on kusagil välja töötatud nn keskmine süsteem. See kui hea tulemus saadakse, oleneb tabelist, mida kasutatakse, ja kui oskuslikud töötajad ettevõttes töötavad. Harva müüvad tehased otse kauplustes oma toodangut, peamiselt on vahel mõni bränd kui tellija.
Enne 19. sajandi keskpaika tehti kõik rõivad tellimusel. See oli käsitöö üksikisikutele, kas kodu tootmise või tellimisel õmblus- ja rätsepatöökodadelt. 20. sajandil algus tõi uued tehnoloogiad, näiteks õmblusmasina. Globaalse kapitalismi tõus ja areng lõi tehase süsteemi tootmiseks ja leviku jaekaupluste nagu kaubamajad – tekkis masstoodang ja standardsed rõivaste suurused. Kuigi moetööstus arenes esimesena Euroopas ja Ameerikas, siis täna on see rahvusvaheline ja väga globaliseerunud tööstus.
Sageli juhtub nii, et ühes riigis on tooted välja mõeldud, teises riigis toodetud, kuid müüakse kogu maailmas. Näiteks Ameerika moefirma võib kangamaterjali hankida Hiinast ning lasta rõivad valmistada Vietnamis ja viimistleda Itaalias, kuid lõpuks saadetakse valmistoodang lattu USA-s jagamiseks jaekauplustesse üle maailma. Moetööstus on pikka aega olnud üks suuremaid tööandjaid USA-s ja see jääb nii ka 21. sajandil. Samas vähenes tööhõive märkimisväärselt, kui tootmist on üha enam üle viidud välismaale, eriti Hiinasse. Kuid viimaste trendide kohaselt hakkab taas see Hiinast USA-sse tagasi kolima, just peamiselt Hiinas tekkivate tootmishäirete tõttu ja USA valitsuse loodud soodsa ärimaastiku tõttu. [1]
Moedisainer on tippmoekunstnik, kes kavandab ja loob moekollektsiooni, mõistes, kuidas ideed valmisrõiva kujul realiseerida. Disainer on moemeeskonnas võtmefiguur, kes teeb koostööd illustraatorite, tarnijate, turundajate, konstruktorite ja rätsepatega. Moedisainer vastutab moe esitlemise, mudelite valiku, läbirääkimiste eest fotograafide ja showruumide töötajatega. On väga oluline, et disainer oleks loominguline inimene.
Väga oluline osa moe arengul on meedial. Moekriitikat, -trende ja -kommentaare võib leida ajakirjadest, ajalehtedest, televisioonist, moe veebilehtedelt, suhtlusvõrgustikest ja moeblogidest. Ajakirjades kajastatud kuulsustel on suur mõju moevoolude kujunemisel. Kuulsusi on seostatud moega juba sellest ajast peale, kui Hollywood oma filmikaamerad tööle pani. Väga suurteks mõjutajateks on ka muusikud ja nende videod. Selliste mõjutajate kaudu muutub mood väga kättesaadavaks.
Moeajakirjad on väga suurt osa kandnud moeajaloo kujunemisel. Ajakiri peab ühtlasi edastama moemõtteid oma lugejatele. Toimetajate, stilistide, modellide ja fotograafide abiga peab ta asetama need ideed ka oma ajastu konteksti. Moefotograaf võib üheainsa pildiga lisada mingile rõivaesemele emotsioonid, ajakohasuse ja ikooni staatuse. Alates 1980. aastast kuulub sellesse protsessi ka stilist. Vanu moeajakirju lehitsedes joonistub nende muutuvast sisust välja moe kulgemine. Alati on moodi vorminud ka lakkamatu dialoog kunsti ja äri vahel. 1892. aastal USA-s asutatud Vogue on olnud kõige kauem ilmunud ja kõige edukam moeajakiri. 1990. aastatel ilmusid esimesed meeste moeajakirjad.
Teleülekanded said alguse 1950. aastatel väikeste moevihjetena. 1980. aastatel hakati televisioonis moeetendusi üle kandma. FashionTV oli selle ettevõtmise pioneer ja on nüüdseks kasvanud juhtivaks nii Fashion Televisioon ja uued meediakanalid võrreldes teiste moeväljaannetega. Hoolimata televisiooni ning interneti levialast (sealhulgas blogid) on meediakajastus endiselt kõige olulisem vorm avalikustamise silmis moetööstuses. Viimastel aastatel on ilmunud e-ajakirjad nagu Fashion Network ja Raja Magazine, mida juhtis Nole Marin. [1]
Eestis annab moedisainialast haridust kolm kõrgkooli:
|
|
|
|
|
|
|
|