Moraalsus (ladina keelest moralis ″komme, iseloom, korralik käitumine″) on väärtuste, normatiivsete reeglite või põhimõtete süsteemi alusel kas vääraks või õigeks mõistetud käitumisviisid, otsused või kavatsused.[1] Selline määratlemine võib tuleneda kultuurilistest , religioossetest või filosoofilistest veendumustest, samuti inimese enda standarditest, mida usub olevat universaalne.[2]
Moraalifilosoofia käsitleb muuhulgas moraaliontoloogiat kui moraali päritolu ning moraaliepistemoloogiat kui moraaliteadmist. Läbi aastate on välja pakutud erinevaid moraaliväljendus süsteemide lahendusi. Käsitletud on seejuures deontoloogilise eetika süsteemi, mis omistab seesmise väärtuse teole endale, mitte selle tagajärgedele ning, et moraalne tegu on ajendatud teatud moraalsest motiivist või kohusetundest järgida moraalireegleid, kusjuures otsustavaks pole mitte teole järgnev tagajärg, vaid tegutsemise ajendiks olnud hea tahe. Samuti käsitletakse ka normatiivse eetika süsteeme, mis võtavad arvesse just nimelt teod ning nende tagajärjed. Näide normatiivse eetika filosoofiast on kõlbluse kuldreegel, mis ütleb: „Käitu teiste suhtes nii, nagu sa soovid, et teised sinu suhtes käituksid“.[3]
Moraalitus on vastand moraalsusele ehk ebamoraalsus, kõlblusetus, seejuures amoraalsus väljendub kui mitte uskumises üleüldse konkreetsetesse moraali standarditesse ning reeglitesse.
Eetika (tuntud ka kui moraalifilosoofia ) on filosoofia valdkond, mis küsitleb moraalsust. Sõna "eetika" võime üldiselt mõista kui teadust moraalist ning on mõnikord mõeldud kitsamas tähenduses kirjeldamaks kindlate traditsioonide, gruppide või indiviidi moraalireegleid.[4] Samuti eristavad mõningad teatud eetika teooria tüübid, eriti deontoloogiline eetika, eetikat moraalsusest: „Kuigi inimeste moraalsus ja eetika on samaväärsed, on olemas tava, mis piirab moraalsuse süsteemidesse nagu Immanuel Kanti oma, põhinedes sellistel väärtustel nagu kohus, kohustus ja käitumisreeglid, jättes eetika rohkem aristooteliku praktikalise argumentatsiooni käsitlusse, põhinedes väärtusel nagu voorus ning üldise moraalsete kaalutluste eraldamist praktilistest.“[5]
Ei paista olevat üht ja kindlat definitsiooni sõnale "moraalsus", mis oleks kohandatud vastavalt kõikidele moraalsetele aruteludele. Üks põhjustest ongi nimelt "moraalsususe" kaheti tõlgendamine kirjelduslikuks ning normatiivseks.
Kirjeldusliku eetika tähenduses viitab sõna "moraalsus" personaalsetele või kultuurilistele väärtustele, käitumisreeglitele või sotsiaalsetele tõekspidamistele ühiskonnas, mille järgi need käitumisreeglid rakenduvad ning on vastuvõetavad üksikisiku poolt. Andmata siiski kindlaid arvustusi õigest või väärast, vaid viitab ainult tõekspidamistele õigest ja väärast. Just sellises võtmes uuribki kirjeldusliku eetika filosoofia haru mõistet "moraalsus".[6]
Normatiivses mõistes aga viitab sõna "moraalsus" sellele, et kas miskit (kui üldse midagi) saab pidada õigeks või vääraks, toetudes üksikisiku või rahvuste enda tõekspidamistele või väärtustele. Just sellisel arusaamal uurib sõna, "moraalsus", normatiivse eetika filosoofia haru.[7]