Osa artiklitest teemal |
Liberalism |
---|
Areng
Liberaalse mõtlemise ajalugu |
Koolkonnad
|
Ideed
|
Organisatsioonid
|
Neoliberalism on vabaturumajanduse ideoloogia, mis tunnustab üksikisiku majandusvabadust. Neoliberalistide arvates on jõuka ühiskonna võtmeks ettevõtjatele ja riigikodanikele majandusvabanduste andmine, rahvusvaheliste kaubandussuhete soosimine ja ebaefektiivselt töötavate riigiteenuste erastamine. Samuti peavad nad oluliseks näiteks riigi võimalikult vähest sekkumist majandusse, vaba turumajandust, õhukest riiki, madalaid makse, rahvusvahelist vabakaubandust ning finantssektori dereguleerimist.[1]
1980. aastatel sai neoliberalism läänemaailmas domineerivaks poliitiliseks ideoloogiaks.[1]
Neoliberalismi mõiste võeti kasutusele angloameerika liberaalsete majandusteadlaste Walter Lippmanni kollokviumil diskussioonide ajal 1930. aastatel, kui nad üritasid taaselustada ja uuendada klassikalise liberalismi perioodi (1600–1900) majandusvabaduse kontseptsiooni. Kuna esimene maailmasõda ja ülemaailmne majanduskriis olid hävitanud inimestes usu eneseteostuse vabadusse ja turumajandusse ning üha enam hakkas pooldama riigibürokraatia juhitud plaanimajandust, siis otsiti sellele alternatiive. Lippmanni kollokviumil määratleti neoliberalismi tunnustena: hinnamehhanism, vaba ettevõtlus, konkurentsimajandus ning tugev, kuid erapooletu riik.[2] Viimane säte (tugev riik) eristab neoliberalismi pooldajaid kapitalistliku majandusmudeli ja eriti laissez-faire'i ja anarhokapitalismi pooldajatest.
Bürokraatliku sotsiaalse korra propageerijad ning hoolekande- või heaoluriigi pooldajad kasutavad sõna "neoliberalism" turumajandust halvustavas tähenduses, viidates sellega kasuahnusest pimestatud kapitalistliku majandusmudeli halvimatele omadustele. Hispaaniakeelses kultuuriruumis omandas neoliberalism sellise tähenduse pärast 1980. aastat, kui kindral Augusto Pinochet pani Tšiiliis toime riigipöörde, kukutas Salvador Allende sotsialistliku valitsuse ning hakkas majanduses juurutama kapitalistliku turumajanduse põhimõtteid. Kuna Pinochet' majandusreformide läbiviimist nõustasid majandusteadlased, kes olid saanud tuntuks just vabaturumajanduse propageerijatena, siis hakati ka Tšiili reforme nimetama neoliberalistlikuks. Seda praktikat on jätkanud edukalt diktaatorlike kalduvustega võimukandjate juhitud riikide propaganda-aparaadid, kelle eesmärgiks on turu allutamine isiklikele huvidele ja plaanimajanduse elementide juurutamine majanduses.[3]
Termini "neoliberalism" võttis 1938. aastal kasutusele saksa teadlane Alexander Rüstow Walter Lippmanni kolledžist.[4][5][6] Neoliberalismi kontseptsioon defineeriti kui hinnamehhanismi, vaba ettevõtluse, konkurentsisüsteemi ja mittesekkuva riigi olulisus.[7] Olla "neoliberaal” tähendas, et laissez-faire liberalism pole piisav ja seda, et moodsas majanduspoliitikas on vajalik liberaalsus.[8] Hiljem märgiti neoliberalistlikuks mitmeid akadeemilisi koolkondi, nagu Freiburgi koolkond, Austria koolkond ja Chicago koolkond.[9]
Neoliberalismi teravalt kritiseerinud ameerika lingvist ja filosoof Noam Chomsky on väitnud, et neoliberalism vastandub kõige teravamalt sotsiaaldemokraatlikule heaoluühiskonnale.
Charles Gide (1847–1932), prantsuse majandusteadlane ja ajaloolane, võttis selle mõiste kasutusele, kui ta kirjeldas itaalia majandusteadlase Maffeo Pantaleoni (1857–1924) töid maksunduse ja avaliku valiku valdkondades.[10]
Prantsusmaal tõstatasid neoliberalismi teema majandusteadlased Auguste Detœuf ja Louis Marlio. Tähelepanu objektiks tõusis see tänu ameeriklase Walter Lippmanni raamatu "The Good Society" prantsuskeelsele tõlkele ja selle käsitlemiseks prantsuse filosoofi Louis Rougier' kokku kutsutud Pariisi 1938. aasta "Walter Lippmanni konverentsi", kus sai kokku 26 liberaalset majandusteadlast üle kogu maailma ning mis kestis peaaegu nädala. Saksa sotsioloog ja majandusteadlane Alexander Rüstow tegi ettepaneku võtta kasutusele mõiste "neoliberalism", kuigi teda ennast peetakse rohkem sotsiaalse turumajanduse ja saksa ordoliberalismi propageerijaks.[11] Kuna vahetult enne konverentsi okupeeriti Austria Saksamaa poolt (anšluss) ning maailmas süvenes totalitaarne riigikord ja plaanimajandus, siis oli selle eesmärgiks meelde tuletada liberaalse turumajanduse eeliseid ja rõhutada, et see on lääne demokraatliku ühiskonnakorralduse aluseks. Konverentsi käigus püüti leida vastust järgmistele küsimustele: nis põhjustas liberalistliku majanduse allakäigu; liberalism ja sõjamajandus; liberalism ja majanduslik natsionalism; liberalism ja sotsiaalne heaolu; vabaturumajanduse arhitektoonika. Konverents lõppes kokkuvõttega, millega sätestati
Kongress otsustas luua liberalismi uurimise ja taastamise keskuse (Centre International d’études pour la Rénovation du libéralisme) Prantsusmaal, mis tegutses II maailmasõja alguseni ning oli eeskujuks Société du Mont Pèlerini asutamisele 1947. aastal. Uue tegevuskava märkimiseks hakatigi kasutama mõistet "neoliberalism.[12]
Peale II maailmasõda ei saavutanud prantsuse neoliberaalid märkimisväärset mõjuvõimu, kuna riigi majanduspoliitika arenes Prantsuse Kommunistliku Partei ja kindral Charles de Gaulle'i vahelises võitluses. Selle käigus sätestati üksikasjalikud seadused omandi-, lepingu-, pankroti-, konkurentsi-, sotsiaal- ja maksuõiguse valdkondades ning loodi riigi hallatud rahasüsteem, mis põhines võlarahal. See kõik pani aluse sotsiaalse õigusriigi domineerimisele. See omakorda võimendas rahva seas usaldamatust riigivõimu suhtes ning üksikisiku suveräänsuse põhimõtte rõhutamist ja vabaduse ideaali heroiseerimist. Prantsuse neoliberaalid on leppinud riikliku sekkumisega majandusprotsessidesse, mis on põhjustanud oligopolide ja kartellide ning suure avaliku sektori moodustumise.[13]
Neoliberaalse ideoloogia mõju hakkas kasvama pärast sotsialistliku majandusmudeli kokkuvarisemist 1990. aastate alguses, mil algas kiire globaalse vabaturumajanduse taasareng (eelmine kord oli see domineeriv perioodil 1860–1905). Ingliskeelses kultuuriruumis on neoliberalism säilitanud põhiosas positiivse tähenduse, kuigi vene jt illiberaalsete riikide propagandaaparaadid on üritanud anda sellele halvustavat tähendust. Kõige suurema panuse neoliberalismi arengusse on andnud Mont Pelerin Societysse koondunud majandusteadlased, s.h Ludwig von Mises, Friedrich August von Hayek, Karl Popper ja Milton Friedman. Nad kõik vastustasid teravalt marksismi, sotsialismi, keinesianismi ja bürokraatlikku plaanimajandust. Eriliselt rõhutasid nad eraomandi puutumatuse, tulude ümberjagamise mittelubatavuse, riikliku sekkumise vältimise, ametiühingute võimu kaotamise, riigiomandi ja riiklike teenuste privatiseerimise, maksukoormuse ja riiklike abirahade vähendamise ning turuvabaduste suurendamise vajalikkust. Selle ideoloogia eesmärgiks on ülemaailmne spetsialiseerumise ja vabakaubanduse edendamine.
Friedmani mõjuväljas rakendas 1973. aastal neoliberalistlikku majanduspoliitikat esimesena tšiili sõjaväeline diktaator Augusto Pinochet, kes erastas riiklikud ettevõtted ja vabastas ettevõtjad bürokraatia ahelatest. Kuna tema reformid olid edukad ja Tšiili majandus hakkas kiiresti arenema, siis järgisid tema eeskuju peaminister Margaret Thatcher, kes reformis põhjalikult Suurbritannia majandust aastatel 1979–1990, ning president Ronald Reagan, kes tegi sedasama Ameerika Ühendriikides aastatel 1981–1989. Domineerivaks majandusideoloogiaks jäi see 2008. aasta majanduskriisini.
Sel perioodil olid neoliberalismi tunnusteks keinsismivastasus, Chicago koolkonnast võetud monetarismi propageerimine (inflatsiooni vastu tuleb võidelda aktiivse intrssipoliitikaga), Ronald Reagani rahapakkumispoliitika majanduse edendamiseks + erastamine, maksude alandamine ja eraalgatuse õhutamine, tööturu paindlikkus, sotsiaalmaksete vähendamine ja heaoluriigi kaotamine, riiklike kulutuste vähendamine, tasakaalustatud eelarve ja säästmise soodustamine (Arthur Laffer).
Reagani valitsusperioodi lõpul fikseeriti neoliberaalne Washingtoni konsensus:
![]() |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Neoliberalism |