Netikommentaar on kirjutis veebilehel selle väljaandja loodud paigas (veebivormis).[viide?] Seal on tavaliselt võimalus avaldada kirjutaja nimi või seda asendav nimemärk ja eraldi esile tuua käsiteldav teema.[viide?]
Kommentaari avaldamise aeg fikseeritakse automaatselt.
Interneti väljaannetes on kommenteerimine osa avalikust suhtlusest ja tähendab kommenteerija arvamuse esitamist avalikkusele. Võimalus esitada oma arvamusi avalikult netikommentaarides tähendab suundumust osalusdemokraatia edendamisele ja kodanikualgatuse soodustamisele.
Netikommentaare võidakse avaldada autorinime all, pseudonüümi all või anonüümselt. Viimasel juhul autorinimi puudub või on asendatud kas varjunime või mingi fraasiga. Juhul, kui kasutaja, kes kirjutab pseudonüümi all, on kommentaari kirjutamisel andnud tema identifitseerimist võimaldavad andmed, on ta veebilehe valdajale teada, kuid ei ole oma nime all teada avalikkusele. Netikommentaari kirjutamisel jääb veebilehele andmeid, mis on abiks kasutaja arvuti ja asukoha kindlakstegemisel (IP-aadress jm). Veebilehe valdaja võib netikommentaari kirjutajalt lisaks sisenemisparoolile nõuda andmeid, mis võimaldavad kasutaja isiku identifitseerimist (kasutaja e-posti aadress, telefoninumber, maksulise teenuse korral pangaülekanne jne).
Interneti tehnoloogia annab demokraatlikes tingimustes võimaluse avaliku ja kiire mõttevahetuse tekkimiseks varem võimatus ulatuses. Kommentaarikastide tekkimisel veebelehekülgedele loodeti kollektiivse ajutrusti tekkimist, et mõttevahetuses välja selgitada tõde, aidata kaasa avaliku arvamuse väljakujunemisele. Praktikas on netikommentaaride kaudu arenenud mõttevahetustes ilmnenud nii argumentidel põhinevat diskussiooni kui ka juriidilisi kaasusi kaasa toonud ja eetiliselt sobimatuid seisukohavõtte, leimi. Netikommentaaride enamik pärineb anonüümsetelt kirjutajatelt.
Aja jooksul on osa veebilehtede valdajad asunud netikommentaare modereerima ja neile juurdepääsu piirama, mis ühelt poolt aitab kaasa nn hea tava juurdumisele kommenteerimisel ning kaitseb veebilehtede põhiossa kirjutavaid autoreid halvustamise jms eest. Netikommentaaride piiramine ja modereerimine viisil, mis ei ole hea tava ja seaduse järgmise vajadusega piisavalt põhjendatud, võimaldab rääkida otsesest, varjatud või kaudsest tsenseerimisest. Ehkki on avaldatud arvamust, et netikommentaarid võiks sulgeda, sest kommentaarides ei ole paberlehes trükkimiseks vajaliku kvaliteediga materjali,[1] on osa veebilehti ja portaale koostanud ja avaldanud valikuid kommentaaridest, et näidata avaliku arvamuse kujunemist ja arvamustrende.[2][3][4] Ka on veebilehtede valdajad ajuti pöördunud avalikkuse poole sooviga, et pakutud teema kohta netikommentaariumis sõna võetaks.[5]
Netis arvamusi avaldavate inimeste motiivid võivad paljus erineda, aga netikommentaaride anonüümsuse oluliseks üldiseks põhjuseks on peetud hirmu meedia kui nn neljanda võimu ja ka meedia kaudu arvamusi avaldavate teiste inimeste ees. Kriitik Tiit Hennoste sõnul: “Kui ajakirjanduses kehtis veel uudise täpsus, tasakaal ja objektiivsus, siis ei pidanud korralik inimene selle ees hirmu tundma. Nüüd peab. Sest ajaleht, mille uudised neid ideaale ei järgi, võib sind alati surnuks tampida. Ja lisaks saavad sulle netikommentaatorid kallale. Aga asjal on ka teine külg. Üks olulisi netikommide anonüümsuse seletusi on olnud seesama hirm. Inimesed ei julge avalikult öelda. Veel enam, kui inimesed ei kardaks oma nime all oma seisukohti väljendada, siis poleks suuremat osa kommide probleemist olemaski. Loomulikult, valimatult sõimata ei saaks. Aga oma arvamuse saaks välja öelda küll. Kokkuvõte on lihtne. Hirm on tunne, mis elab silmanähtavalt eesti rahva sees. Ja see pole mingi nõukogude aja pärand. See on loodud siin ja praegu. Ja kokku oleme saanud surnud hirmuringi."[6] Samast tuleb samuti välja, et anonüümsus võimaldab inimestel avaldada infot, mille avaldamine oma nime all võiks neile probleeme tekitada. Seetõttu on anonüümseid netikommentaare nimetatud ka oluliseks ühiskonna läbipaistvuse jaoks[7].
Väljendatud on ka mõtet, et anonüümsus võimaldab kasutada netikommentaare enda väljaelamiseks, "selmet sõimata reaalselt elukaaslast, lüüa lemmiklooma või visata antipaatse poliitiku aknasse kivi".[8] Seda nähtust on pilanud ka Tujurikkuja, kus 2011. aasta aastalõpusaates oli klipp "Anonüümsed netikommentaatorid"[9].
2013. aastal tõusis Eestis meediatähelepanu alla Tallinna linnaametlike tegevus uudiste jälgimisel ja kommenteerimisel[14][15][16], mis pälvis kriitikat, kui maksumaksja raha raiskamine ning varjatud poliitkampaania[17]. Ivar Tallo kommenteeris seda nõnda: "Ma arvan, et anonüümsetel kommentaaridel ei ole kunagi sellist mõjujõudu, kui isikustatud kommentaaridel, aga kui ülemus julgustab alluvaid suhtlema linnakodanikega ei tohiks halb olla."[18] Mart Raudsaar tõi aga välja, et kui kommenteerimist võib pidada osaks sõnavabadusest, siis aruandekohustus seda enam ei ole[19].
Interneti kasutamise praktika, veebimeedia
Eetika, seadused, reeglid, kampaaniad
Mõttevahetus ja uurimused
Veebilehtede valdajate kommentaarivalimikke ja pöördumisi
Netikommentaarid teatris