Pakend on mis tahes materjalist valmistatud toode, mida kasutatakse kauba mahutamiseks, kaitsmiseks, käitlemiseks, kättetoimetamiseks või esitlemiseks selle kauba olelusringi vältel: toormest kuni valmiskaubani ning tootja käest tarbija kätte jõudmiseni. Sinna alla loetakse ka samal eesmärgil kasutatav ühekorrapakend.[1]
Iidsete pakendite uurimine moodustab olulise osa arheoloogiast. Esimesed pakendid valmistati lihtsatest kättesaadavatest materjalidest: kõrkjatest korvid, nahast ja kangast kotid, puust kastid, keraamilised vaasid, puidust tünnid jne. Uute materjalide areng tõi kaasa ka uute materjalide kasutamise pakendite valmistamisel: näiteks klaasist ja pronksist anumad.
Esimene märge paberi kasutamisest pakendimaterjalina pärineb aastast 1035, kui üks Pärsia seikleja märkis Kairo turgu külastades, et juurviljad, ürdid ja rauast esemed pakiti kliendi jaoks paberisse.[2]
19. sajandi alguses hakati valmistama rauast ja kaetud terasest kanne. Pappkarbid ja vineerist kastid võeti kasutusele 19. sajandi lõpul. 20. sajandil toimunud pakendite areng suurendas tootmisefektiivsust ning parandas toiduainete kaitstust, nt bakeliidist pudelikorgid, läbipaistvast tsellofaanist pakkematerjalid. Pakendite omaduste ja funktsioonide parandamiseks hakati kasutama lisamaterjale, näiteks alumiiniumi ja eri tüüpi plaste.[3] Tehasesisene ümbertöötamine on olnud juba pikka aega pakkematerjalide tootmise juurde kuuluv protsess. Juba aastaid on olnud tulemuslik alumiiniumi ja paberi baasil valmistatud toodete ümbertöötamine lõpptarbija poolt. Alates 1980. aastatest on selline tegevusviis kinnistunud tänu arenenud prügiveole, tarbijate teavitamisele ja seadusandlikule survele.
Enamik tähtsamatest uuendustest pakendamises kujunesid välja militaartööstuses, kuna osa militaarkaupade pakenditest on valmistatud samadel põhimõtetel mis tavakaubanduse pakendid. Teisalt leidub militaartööstuses kaupu, mida on vaja pakendada rangete spetsiifiliste nõuete järgi.[4]
Pakendimaterjalide liigid:
Pakendi liigi võib määrata pakendatava toote iseloom: meditsiinipakendid, kemikaalipakendid, toiduainepakendid, ravimipakendid jne.
Pakendeid võib liigitada otstarbe järgi:
Pakendeid liigitatakse ka sõltuvalt taaskasutuskordadest:
Pakendite disain ja konstrueerimine on üks osa pakendatava toote loomise protsessist. Üldjoontes on pakendi loomine eraldi protsess, kuid on tihedalt seotud pakendatava toote loomisega. Disainiprotsess saab alguse pakendile esitatavate nõuete kindlaksmääramisega: pakendi mõõtmed ja kuju, turunduslik välimus, toote säilivusaeg, kvaliteedi tagamise kindlus, logistilised parameetrid, seadustes sätestatud nõuded, keskkonnaalased aspektid jne. Kehtestatud peavad olema konkreetse pakendi kriteeriumid, tootmise viis, valmistamise aeg, eesmärgid, kasutatavad vahendid ja kulude ulatus.
Pakendi loomise protsessi kuuluvad prototüüpide loomine, disaini loomine arvutiprogrammide abil, automatiseeritud tootmine ja automaatne andmetöötlus.
Teatud tüüpi toodete pakenditele on kehtestatud seadustega erinõuded. Näiteks toiduainete pakendamisel peavad toksikoloogid (vt toksilisus) ja toiduteadlased veenduma, et toiduga kokkupuutuv materjal vastab kehtestatud nõuetele. Insenerid peavad kindlustama, et pakend hoiab toodet värskena selle säilivusaja lõpuni. Pakendite loomise protsess on suunatud tarbija heaolule.
Pakendite arendus on suunatud jätkusuutlikkusele, keskkonnaalasele vastutusele ning järgib keskkonnaalaseid ja ringlussevõtu eeskirju.
Tähtsamad põhimõtted:
Jätkusuutlik pakendamine on valdkond, mis teenib valitsuse, tarbijate, pakendifirmade ja jaemüüjate huve.