Pakend on mis tahes materjalist valmistatud toode, mida kasutatakse kauba mahutamiseks, kaitsmiseks, käitlemiseks, kättetoimetamiseks või esitlemiseks selle kauba olelusringi vältel: toormest kuni valmiskaubani ning tootja käest tarbija kätte jõudmiseni. Sinna alla loetakse ka samal eesmärgil kasutatav ühekorrapakend.^[1]

Ajalugu

Iidsete pakendite uurimine moodustab olulise osa arheoloogiast. Esimesed pakendid valmistati lihtsatest kättesaadavatest materjalidest: kõrkjatest korvid, nahast ja kangast kotid, puust kastid, keraamilised vaasid, puidust tünnid jne. Uute materjalide areng tõi kaasa ka uute materjalide kasutamise pakendite valmistamisel: näiteks klaasist ja pronksist anumad.

Esimene märge paberi kasutamisest pakendimaterjalina pärineb aastast 1035, kui üks Pärsia seikleja märkis Kairo turgu külastades, et juurviljad, ürdid ja rauast esemed pakiti kliendi jaoks paberisse.^[2]

19. sajandi alguses hakati valmistama rauast ja kaetud terasest kanne. Pappkarbid ja vineerist kastid võeti kasutusele 19. sajandi lõpul. 20. sajandil toimunud pakendite areng suurendas tootmisefektiivsust ning parandas toiduainete kaitstust, nt bakeliidist pudelikorgid, läbipaistvast tsellofaanist pakkematerjalid. Pakendite omaduste ja funktsioonide parandamiseks hakati kasutama lisamaterjale, näiteks alumiiniumi ja eri tüüpi plaste.^[3] Tehasesisene ümbertöötamine on olnud juba pikka aega pakkematerjalide tootmise juurde kuuluv protsess. Juba aastaid on olnud tulemuslik alumiiniumi ja paberi baasil valmistatud toodete ümbertöötamine lõpptarbija poolt. Alates 1980. aastatest on selline tegevusviis kinnistunud tänu arenenud prügiveole, tarbijate teavitamisele ja seadusandlikule survele.

Enamik tähtsamatest uuendustest pakendamises kujunesid välja militaartööstuses, kuna osa militaarkaupade pakenditest on valmistatud samadel põhimõtetel mis tavakaubanduse pakendid. Teisalt leidub militaartööstuses kaupu, mida on vaja pakendada rangete spetsiifiliste nõuete järgi.^[4]

Pakendite eesmärgid

• Füüsiline kaitse – pakendatud objektid vajavad kaitset mehaaniliste vigastuste, vibratsiooni, elektrilaengute, muljumise, temperatuuri ja muude keskkonnamõjude eest.^[5]
• Tõkestamine – kaitse hapniku, veekahjustuste, tolmu ja teiste keskkonnategurite eest. Läbiimbumiskindlus on disaini juures oluline faktor. Osa pakendeid sisaldavad indikaatoreid, näiteks niiskuse imajaid (desiccants) või hapniku neelajaid, et pikendada säilivusaega. Toidupakendite puhul kasutatakse pakendisisese tehisliku atmosfääri^[6] loomist, et tagada puhas, värske, steriilne kaup säilivusaja lõpuni.
• Rühmitamine – efektiivsuse eesmärgil pakendatakse väikesed objektid kokku ühte pakendisse. Näiteks karpi, kus on tuhat pliiatsit, on lihtsam käidelda, kui tuhandet eraldi pliiatsit. Vedelikud, puudrid ja graanulid vajavad samuti rühmitamist.
• Informatsiooni edastamine – pakenditel olev informatsioon annab teavet toote kasutamise, transportimise ja ümbertöötamise või hävitamise kohta. Teatud toodete puhul, näiteks ravimid, toit, meditsiini- ja keemiatooted, on valitsuse poolt nõutud teatud informatsioon pakendil.
• Turundus – samuti on pakendite eesmärk toote reklaamimine ostjatele. Pakendite füüsiline ja graafiline disain on arenenud juba mitmeid aastakümneid. Alates uute materjalide kasutusele võtmisest, lõpetades pilkupüüdvate ja eripäraste disainielementide loomisega.
• Turvalisus – pakendid mängivad olulist rolli riski vähendamisel toodete transpordil. Pakendeid on võimalik valmistada avamiskindlalt, et avastada pakendi enneaegset avamist ja sellega kaasnevat võltsimist või toote rikkumist.^[7] Samuti on välja töötatud pakenditüübid, mis vähendavad varastamise ohtu. Osad pakendid on loodud varastamiskindlatena ning osadel pakenditel on vargust näitavad pitsatid. Spetsiaalsed pitsatid ja turvamärgised annavad kindluse, et pakendit ja selles leiduvat toodangut pole võltsitud. Pakendid võivad lisaks sisaldada ka värvi pakikesi, raadiosagedusel töötavaid kleebiseid (RFID) või elektroonilisi kauba järelevalve kleebiseid, mida on võimalik aktiveerida või tuvastada teatud punktides. Viimased vajavad inaktiveerimiseks spetsiaalseid tööriistu. Sel juhul on pakendi kasutamine vahend kauba kadude vähendamiseks.^[8]
• Mugavus – pakendite juurde kuuluvad lisad, mis muudavad pakendi käitluse, kandmise, hoiustamise, müügi, sulgemise, avamise ja ümbertöötamise lihtsamaks (nt rihmad või sangad).
• Doseerimine – erinevate toodete pakendamisel on oluline kogus, mida kliendile pakutakse. Näiteks soola või piima pakendatakse nii, et kogus vastaks inimeste vajadustele.

Pakendiliigid

Pakendimaterjalide liigid:

• klaas
• keraamika
• plast
• metall
• paber ja kartong (sh mitmekihiline kartong)
• muud materjalid, mida ei ole võimalik liigitada eespool loetletud rühmadesse^[9]

Pakendi liigi võib määrata pakendatava toote iseloom: meditsiinipakendid, kemikaalipakendid, toiduainepakendid, ravimipakendid jne.

Pakendeid võib liigitada otstarbe järgi:

• müügipakend – kuulub tarbija ostetud kauba juurde. Tüüpiliseks müügipakendiks loetakse lõpptarbijale müüdava toiduaine või esmatarbekauba pakendit. Nt jogurtitopsid, joogipudelid, kilekotid, karbid, tuubid, purgid, aga ka televiisori ümber olev pappkast;
• rühmapakend – mõeldud teatud hulga müügiühikute rühmitamiseks müügikohas. Mõnel juhul müüakse pakend koos kaubaga lõppkasutajale, samas kasutatakse rühmapakendit kauba käitluse lihtsustamiseks, kauba kaitsmiseks või esitlemiseks. Nt pudelikastid, pakkekiled;
• veopakend – mõeldud kaupade käitluseks transpordil, et vältida kauba füüsilisi kahjustusi ja lihtsustada kauba ladustamist transpordil. Nt kaubaalus, puidust raamid, metalllindid jne.

Pakendeid liigitatakse ka sõltuvalt taaskasutuskordadest:

• korduskasutuspakend – läbib oma olelusringi jooksul korduskasutussüsteemis mitu käiku või ringi, sõltuvalt pakendi kasutusotstarbest, -võimalusest ja -kõlblikkusest. Nt klaasist korduskasutuspudelid, korduskasutuses olevad kaubaalused, metallvaadid;
• ühekorrapakend – mõeldud vaid ühekordseks kasutamiseks, muutub pärast kasutamist jäätmeks. Nt kilekott, toidukile.^[10]

Pakendi loomise protsess

Pakendite disain ja konstrueerimine on üks osa pakendatava toote loomise protsessist. Üldjoontes on pakendi loomine eraldi protsess, kuid on tihedalt seotud pakendatava toote loomisega. Disainiprotsess saab alguse pakendile esitatavate nõuete kindlaksmääramisega: pakendi mõõtmed ja kuju, turunduslik välimus, toote säilivusaeg, kvaliteedi tagamise kindlus, logistilised parameetrid, seadustes sätestatud nõuded, keskkonnaalased aspektid jne. Kehtestatud peavad olema konkreetse pakendi kriteeriumid, tootmise viis, valmistamise aeg, eesmärgid, kasutatavad vahendid ja kulude ulatus.

Pakendi loomise protsessi kuuluvad prototüüpide loomine, disaini loomine arvutiprogrammide abil, automatiseeritud tootmine ja automaatne andmetöötlus.

Teatud tüüpi toodete pakenditele on kehtestatud seadustega erinõuded. Näiteks toiduainete pakendamisel peavad toksikoloogid (vt toksilisus) ja toiduteadlased veenduma, et toiduga kokkupuutuv materjal vastab kehtestatud nõuetele. Insenerid peavad kindlustama, et pakend hoiab toodet värskena selle säilivusaja lõpuni. Pakendite loomise protsess on suunatud tarbija heaolule.

Keskkond

Pakendite arendus on suunatud jätkusuutlikkusele, keskkonnaalasele vastutusele ning järgib keskkonnaalaseid ja ringlussevõtu eeskirju.

Tähtsamad põhimõtted:

• Ennetamine – jäätmete tekke ennetamine on põhiline eesmärk. Pakendada tuleks vaid juhul, kui see tõesti on vajalik. Optimaalne pakendamine aitab vähendada pakenditest tulenevat jäätmete hulka. Pakendamine mängib ka olulist rolli pakendatava toote kaitsmisel. Üldiselt on toote valmistamisel kulutatud energia ja ressursid palju suuremad kui pakendi loomisel. Juhul, kui toode saab kahjustada, on kaotatud energia ja ressursside kogus suurem, kui pakendi loomisel vaja läheks.^[11][12]
• Minimeerimine – pakendamisel kasutatava materjalikoguse vähendamine on pakendamise protsessi oluline osa, mille poole insenerid püüdlevad. Materjalikoguse vähendamine üldjuhul vähendab ka kulusid.
• Taaskasutus – taaskasutus on materjalide ümbertöötamine, et neist valmistada uusi tooteid. Pakendamisel pannakse rõhku enim kasutatavate materjalide ümbertöötamisele: teras, alumiinium, paber (papp), plast jne. Mõnikord kujundatakse pakendid nii, et väiksemaid osi oleks lihtne eraldada ümbertöötamise hõlbustamise eesmärgil. Taaskasutuse tähtis osa on elanikkonna võimalikult suur prügi, jäätmete sortimine.
• Energiakasutus – jäätmetest energia tootmise protsess võimaldab pakkematerjalide osadest energiat toota.
• Jäätmetest vabanemine – materjale, mida ei saa taaskasutada, põletatakse või ladustatakse prügilasse.

Jätkusuutlik pakendamine on valdkond, mis teenib valitsuse, tarbijate, pakendifirmade ja jaemüüjate huve.

Viited