Parodont (ladina keeles peri 'ümber', odontos 'hammas') ehk periodont on hammaste hoideaparaat – hambaid ümbritsevate ja toetavate kudede kompleks.
Parodont koosneb neljast osast: alveolaarjätke, ige, juuretsement ja periodontaalligament (-kiud).[1][2] Kõik parodondi osad erinevad üksteisest asukoha, ehituse, funktsiooni, biokeemilise ja keemilise koostise poolest, töötades ühtse tervikuna.[3]
Parodondi põhiülesandeks on hammaste kinnitamine lõualuus olevatesse hambasompudesse ehk alveoolidesse.[2][4]
Ige
Ige on osa suuõõne limaskestast, mis katab alveolaarluud ja hambajuurt, ulatudes tsemendi-emaili piirist mõne millimeetri jagu hambakrooni peale. Igeme ülesandeks on kaitsta allasetsevaid kudesid mehaaniliste ja mikrobiaalsete kahjustuste eest.[3]
Igeme makroskoopilised tunnused
Igeme makroskoopilised tunnused
Vaba marginaalne ige
Vaba marginaalne ige on korallroosa igeme kõige kroonipoolsem osa, mis ümbritseb hammast nii põse ja huule poolt kui ka suulae ja keele poolt. Vaba marginaalne ige on eraldatud kinnitunud igemest vaba igeme vaoga, mis on nähtav ligikaudu 30–40% täiskasvanutest. Vaba igeme vagu on sama kõrgel kui hamba peal tsemendi-emaili piir.
Hamba ja vaba marginaalse igeme vahel olevat vagu nimetatakse terve parodondi korral igemevaoks[2], patoloogia korral igemetaskuks.[5] Igemevao sügavus terve parodondi korral on 2–3 mm.[3]
Kinnitunud ige
Vaba marginaalne ige läheb üle kinnitunud igemeks. Kinnitunud ige on korallroosa värvusega ja kinnitub alveolaarluu külge sidekoeliste kiududega, mis annab igemele apelsinikoore välimuse. Tänu sellisele kinnitusele on kinnitunud ige luukoe suhtes liikumatu, kui võrrelda vaba marginaalse igeme või alveolaarlimaskestaga. Alveolaarlimaskest on hambakroonist veel kaugemal ja eraldatud kinnitunud igemest limaskesta ja igeme ühendusjoonega.[2]
Kinnitunud igemel on mitmeid funktsioone: annab tuge vabale marginaalsele igemele ja alveolaarlimaskestale, on vastupidav mehaanilisele koormusele tänu tugevale kinnitusele alveolaarluu külge ning kaitseb sügavamaid kudesid bakterite sissetungi eest.[6]
Hammastevaheline ige ehk igemepapill
Igemepapill on igeme osa, mis asub hammaste vahel allpool hammaste kontaktpunkti või -pinda.[3] Hammastevahelise igeme kuju on määratud hammaste omavahelise asetuse, hammaste kontaktpunkti või -pinna suuruse ja tsemendi-emaili piiri poolt.[2]
Igeme mikroskoopilised tunnused
Igeme mikroskoopilised tunnused
Igeme epiteel
Suuõõne epiteel katab vaba marginaalset iget ja kinnitunud igeme välimist pinda ehk jääb suuõõne poole.
Igemevao epiteel asub igemevaos vaba marginaalse igeme harjast kuni igemevao põhjas oleva ühendusepiteelini. Epiteel on vastu hambaemaili, kuid ei kinnitu sellele. Igemevao epiteel on oluline, kuna läbi selle liigub igemest igemevakku igemevedelik ning sealtkaudu võivad bakterite kahjulikud ained tungida igemesse. Igemevedelikku on terve parodondi korral väga vähe, selle hulk suureneb igemepõletiku korral. Igemevedelik puhastab igemevagu, aitab epiteelil liibuda vastu hammast, sisaldab antimikroobseid aineid ja antikehi, et kaitsta iget.
Ühendusepiteel oma kroonipoolse osaga moodustab igemevao põhja ja lõppeb tsemendi-emaili piiril. Ühendusepiteel on kinnitunud emaili külge sarnaselt nagu kogu epiteel on ühenduses allasetseva sidekoega. Ühendusepiteeli ülesanneteks on olla osa hamba kinnitusest; moodustada barjääri bakterite sissetungi vastu;[3] takistada bakterite kolonisatsiooni tänu pidevale rakkude uuenemisele; kontrollida ainete ja immuunsüsteemi rakkude liikumist sidekoest igemevakku ja vastupidi; sünteesida antimikroobseid aineid.
Sidekude
Epiteelist allpool on sidekude, need on omavahel eraldatud õhukese kihiga.[6]
Sidekude moodustab enamuse igemekoest ja koosneb kolmest osast: igemekiud, rakud ja maatriks.
Igeme sidekoekiude on nelja tüüpi ja need on moodustunud põhiliselt kollageenist, kuid ka teistest fibroblastide toodetud valkudest. Paljud kiud asetsevad ebakorrapäraselt, kuid enamus on koondunud gruppidesse.[2] Nende ülesandeks on hoida vaba marginaalset iget kindlalt vastu hammast, tagada igemele piisavat jäikust, et vastu pidada mälumisjõududele ja ühendada vaba marginaalset iget kinnitunud igemega.[3]
Rakkudest on igeme sidekoes fibroblaste, nuumrakke, makrofaage ja põletikurakke, näiteks neutrofiile, lümfotsüüte ja plasmarakke. Kõige enam on fibroblaste, mis on olulised igeme sidekoekiudude ja maatriksi sünteesis. Nuumrakud toodavad maatriksi teatud komponente ja veresooni mõjutavaid aineid, mis hoiavad enda kontrolli all verevoolu igemekoes.[2]
Maatriks on viskoosne keskkond, mis seob omavahel igeme sidekoekiud, rakud, närvid ja veresooned ühtseks tervikuks.[6]
Periodontaalligament
Periodontaalligament on pehme, hea verevarustusega sidekoeliste kiudude süsteem, mis ümbritseb hambaid, ning on kinnitunud ühelt poolt hamba juuretsemendi ja teiselt poolt alveooli ehk hambasompu moodustava luu külge. Peridontaalligamendi pilu laius on keskmiselt 0,2 mm, aga see võib varieeruda.[2] Lastel on tavaliselt periodondi pilu laius suurem kui täiskasvanutel.[7]
Peridontaalligament kaitseb veresooni ja närve mehaaniliste vigastuste eest, kannab mälumisjõude alveolaarluusse ja kinnitab hambad luu külge, kuid mitte jäigalt, vaid võimaldades vähest füsioloogilist liikuvust mälumisjõudude vastu võtmisel. Periodontaaligamendi ülesandeks on ka juuretsemendi, alveolaarluu ja igeme varustamine toitainetega. Ligamendis olevate närvikiududega antakse hambale taktiilne, surve- ja valutundlikkus. Kujundav ja remodelleeriv ülesanne seisneb periodontaalligamendi rakkude osalemises uue juuretsemendi ja alveolaarluu juurdetekkimises ja vana lõhkumises. Selline protsess käivitub, kuna periodontaalligament ja alveolaarluu on eksponeeritud erinevatele jõududele (mälumisjõud, parafunktsioonid, kõne, ortodontiline hammaste nihutamine) suuõõnes.[3]
Periodontaalligamendi kiud
Periodontaalligamendi kiud on moodustunud kollageenist, oksütalaanist ja elastsetest kiududest ning neid on kuut tüüpi. Iga tüüp kiude kinnitub juuretsementi ja alveolaarluusse eri kohtades ja erineva suunaga ning on erinevate ülesannetega.
Transseptaalsed kiud – kinnituvad kõrvutiolevate hammaste juuretsementi, ühendades omavahel hambaid.
Alveolaarharja kiud – kulgevad põiki kinnitudes juuretsemendile vahetult allpool ühendusepiteeli ning kinnituvad alveolaarharjale. Need kiud tagavad hamba püsimise alveoolis ja takistavad liigset külgliikumist.
Horisontaalsed kiud – kulgevad horisontaalselt juuretsemendist alveolaarluusse ning on vastupanuks horisontaalsele jõule.
Põikikiud – kulgevad juuretsemendist alveolaarluusse suunaga hambajuure poolt krooni suunas. Ülesandeks on vertikaalsete mälumisjõudude ülekandmine alveolaarluusse.
Apikaalsed kiud – asuvad hamba juuretipu piirkonnas ning kulgevad eri suundades juuretsemendist alveolaarluusse. Takistavad hammaste nihestusi ehk luksatsioone ja kaitsevad hambajuuretipust hambasse sisenevaid ja sealt väljuvaid veresooni ja närve.
Interradikulaarsed kiud – need on ainult mitmejuureliste hammaste juurte vahel, kulgedes juuretsemendist alveolaarluusse. Takistavad hamba luksatsiooni, kaldumist ja väändumist.[6]
Rakud
Periodontaalligament sisaldab erinevaid rakke. Sidekoe rakkudest põhilisteks on fibroblastid, mis toodavad erinevaid ühendeid, näiteks kasvufaktoreid ja ensüüme ning osalevad kollageeni uuenemises.
Periodontaalligamendis asuvad Malassez’ epiteelirakkude jäägid, mida on kõige rohkem periodontaalligamendis juuretipu ja hambakaela piirkonnas.[3] Need on puhkeseisus olevad elus rakud, mis moodustavad juure ümber võrgustiku.[2] Nende funktsiooniks on osade allikate põhjal juuretsemendi kahjustuste parandamine. Lisaks võib Malassez’ epiteelirakkude jääkidest lähtuda periapikaalsed ja lateraalsed tsüstid.
Periodontaalligament sisaldab ka mitut liiki immuunsüsteemi rakke, nagu neutrofiilid, lümfotsüüdid, makrofaagid, mille ülesandeks on hävitada baktereid.[3]
Maatriks
Maatriks moodustab periodontaalligamendi põhilise osa, sidudes omavahel periodontaalligamendi kiude ja rakke. Maatriks koosneb kuni 70% ulatuses veest, ülejäänud osa moodustavad proteoglükaanid.[3] Maatriksi ülesandeks on transportida vett, elektrolüüte, toitaineid ja jääkaineid sidekoesse ja sealt välja.[6]
Juuretsement
Juuretsement on periodondi mineraliseerunud osa, mis katab hambajuure pinda. See ei sisalda ei vere- ja lümfisooni ega närvikiude. Iseloomulikuks tunnuseks on juuretsemendi juurde tekkimine kogu elu jooksul.[2]
Tsement koosneb orgaanilistest (40%) ja anorgaanilistest (45–50%) ühenditest. Orgaanilise osa moodustavad rakud, proteoglükaanid ja kollageenkiud. Välimisi kollageenkiude nimetatakse Sharpey kiududeks. Tegemist on periodontaalligamendi kiudude perifeerse osaga, mis on toodetud fibroblastide poolt. Sisemised kollageenkiud on juuretsemendi sees ja on toodetud tsementoblastide poolt.[3]
Juuretsemendi rakkudeks on tsementoblastid ja tsementotsüüdid. Tsementoblastid on suured rakud ja asuvad juuretsemendi pinnal. Need toodavad sisemisi kollageenkiude ja maatriksit ning osalevad juuretsemendi kahjustuste parandamises. Tsementotsüüdid asuvad juuretsemendi sees olevates lakuunides ja on ühenduses teiste tsementotsüütidega tsemendi sees olevate kanalite kaudu. Nende ülesandeks on transportida toit- ja jääkaineid.[2]
Anorgaanilistest ainetest on põhiline hüdroksüapatiit.[3]
Juuretsement koosneb neljast tüübist.
Atsellulaarne afibrillaarne tsement – leidub põhiliselt hambakaelapoolses osas. Ei sisalda rakke ega kollageenikiude.
Atsellulaarne välimisi kiude sisaldav tsement – asub hambajuure kroonipoolses ja keskmises kolmandikus ja sisaldab välimisi ehk Sharpey kiude, kuid mitte rakke. On tähtis tsemendi osa, kuna ühendab hammast alveolaarluuga.
Tsellulaarne välimisi ja sisemisi kiude sisaldav tsement – on hambajuure juuretipmises kolmandikus ja mitmejuureliste hammaste juurtevahelises alas. Sisaldab välimisi Sharpey ja sisemisi kollageenikiude ja tsementotsüüte.
Tsellulaarne sisemisi kiude sisaldav tsement – leidub põhiliselt resorptsiooni piirkondades ning sisaldab sisemisi kollageenikiude ja tsementotsüüte.
Juuretsemendi põhilisteks ülesanneteks on periodontaalligamendi kiudude kinnitamine hambajuure külge ja juurepinna kahjustuste parandamine.[2]
Alveolaarluu
Alveolaarluu anatoomia
Alveolaarjätke on üla- ja alalõualuu osa, mis moodustab hammastele kinnitumiseks alveoolid. Alveolaarluu põhiliseks ülesandeks on hoida hambaid lõualuus ja vastu võtta ning ühtlaselt jaotada hammastele mõjuvaid jõude.
Ülalõuas on alveolaarluu oluliselt õhem põse ja huule poolt, suulae pool on paksem. Alalõualuus esihammaste ja eespurihammaste piirkonnas on luu õhem huule pool, purihammaste piirkonnas aga keele poolt.[2]
Alveolaarluu koosneb 2/3 anorgaanilistest ainetest, millest peamine on hüdroksüapatiit. 1/3 moodustavad orgaanilised ühendid, millest enamus on kollageen. Vähem on muid valke nagu osteokaltsiin, osteonektiin, fosfopreoteiinid, proteoglükaanid.
Luu orgaanilise osa hulka kuuluvad rakud on osteoblastid, osteoklastid ja osteotsüüdid. Osteoblastide ülesandeks on toota kollageeni ja teisi valke, et moodustada uut luud. Osteoklastid aga hoopis lõhuvad olemasolevat luud. Kahe rakutüübi vahel on tasakaal, mis tagab normaalse luu uuenemise. Osteotsüüdid transpordivad hapnikku ja toitaineid luukoesse ning eemaldavad jääkaineid.[3]
Alveolaarluu osad
Põimikluu viidatud joontega
Periost on õhuke sidekoekiht luu välimisel pinnal. Koosneb kahest kihist, mis sisaldavad osteoblaste, veresooni, närvikiude ja fibroblaste. Periost on tugevalt kinnitunud luu külge tänu kollageensetele kiududele, mis tungivad luu sisse.
Kortikaalluu on tihe ja tugev luu, mis moodustab alveolaarjätke välimise kihi.
Põimikluud nimetatakse ka lamina dura'ks. Põimikluu on alveolaarjätke sisemiseks kihiks ehk vooderdab alveooli, röntgeniülesvõttel on näha heleda joonena. Sellesse kinnituvad Sharpey kiud. Lisaks saab periodontaalligament vere- ja närvivarustuse põimikluus olevate pooride kaudu.
Trabekulaarluu asub kahe eelmise kihi vahel, rohkem hammaste ja hammaste juurtevahelises alas, vähem põse ja keele pool. Trabekulaarluu on poorse struktuuriga, mille annavad luuüdiga täidetud ruumid.[3]
↑ 6,06,16,26,36,4Bathla, S. (2011). Periodontics Revisited. India: Jaypee Brothers Medical Publishers. Lk 4-19.
↑Olak, J., Russak, S., Saag, M., Nõmmela, R., Soots, M., Anvelt, E., Gortšakova, I., Dorofejeva, A. (2018). Laste hambaravi. Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 132.((raamatuviide)): CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
