Peter Stephen Paul Brook (21. märts 1925 London – 2. juuli 2022 Pariis) oli inglise teatri- ja filmilavastaja.
Ta on võitnud mitu Tony ja Emmy auhinda ning ka Laurence Olivier Awardi, Praemium Imperiale ja Prix Italia.[1] Teda on nimetatud meie aja suurimaks teatrilavastajaks.[2]
Alates 1970. aastatest elas ta Prantsusmaal Pariisis, kus juhtis aastail 1974–2011 sealset eksperimentaalteatrit Théâtre des Bouffes du Nord.
1964. aastal lavastas Brook Kuninglikus Shakespeare'i Teatris Peter Weissi näidendi "Marat/Sade" ingliskeelse variandi. Aasta hiljem mängiti seda lavastust Broadwayl ning 1966. aastal võitis lavastus Broadwayl jagatava Tony auhinna neli kategooriat. See sai parima näidendi, parima meeskõrvaltegelase, parima kostüümikunstniku ja parima lavastaja auhinna.
Peter Brook sündis Londonis Lätist emigreerunud Simon ja Ida (snd Jansen) Brooki teise pojana.[3][4] Peter Brooki vanem vend Alexis Brook (1920–2007) oli psühhiaater ja psühhoterapeut.[5] Tema onupoeg oli Moskva Akadeemilise Satiiriteatri pikaajaline juht Valentin Plutšek.[6] Brook õppis esmalt Westminsteri erakoolis (Westminster School) ja Greshami erakoolis (Gresham's School) ning omandas seejärel kõrghariduse Oxfordi Magdalen College'is.
1942. aastal esietendus Londoni teatris The Torch Theatre Peter Brooki esmalavastus "Doctor Faustus" (autor Christopher Marlowe), sellele järgnes 1945. aastal teatris The Chanticleer Jean Cocteau näidendi "The Infernal Machine" taasesitus[7]. Aastal 1947 töötas ta Stratford-upon-Avonis näidendite "Romeo ja Julia" ning "Asjatu armuvaev" lavastusassistendina. Aastatel 1947–1950 oli ta Londoni Kuningliku Ooperimaja produktsioonidirektor. Samal perioodil lavastas Brook Straussi ooperi "Salome", millele tegi lavakujunduse Salvador Dalí, ja taaslavastas Puccini ooperi "Boheem", milles kasutati 1899. aastal loodud lavakujundust.
Aastal 1970 asutas Brook koos Micheline Rozaniga rahvusvahelise teatriuuringute keskuse (The International Centre for Theatre Research (CIRT)), mis koondab paljudest rahvustest näitlejaid, tantsijaid, muusikuid ja teisi loovisikuid. Aastast 1974 paikneb see keskus Pariisis teatris Théâtre des Bouffes du Nord.[8] 2008. aastal teatas Brook, et astub Théâtre des Bouffes du Nordi kunstilise juhi kohalt tagasi.[9] Kolm aastat hiljem andis ta juhtimise üle Olivier Manteile ja Olivier Poubelle'ile.[10]
1951. aastal abiellus Peter Brook näitleja Natasha Parryga (1930–2015).[11] Neil on kaks last: Irina Brook ning näitleja ja lavastaja Simon Brook.
Kuigi Brooki on paljuski mõjutanud Antonin Artaud' julmuseteatri ideed, oli Peter Brooki suurim eeskuju siiski Joan Littlewood, keda ta on nimetanud "20. sajandi keskpaiga Britannia kõige inspireerivamaks ja tegutsema ärgitavamaks lavastajaks". Brookile on loomingulist ainest andnud ka Jerzy Grotowski eksperimentaalteatri ideed,[12] Bertolt Brecht, Chris Covics ja Vsevolod Meierhold, samuti George Gurdjieffi,[13] Edward Gordon Craigi[14] ja Matila Ghyka looming.[15]
Kogu oma karjääri jooksul tegi Brook koostööd väga paljude lavastajate, kirjanike ja näitlejatega, kellest tuntuimad on näitlejad Paul Scofield ja Glenda Jackson, kunstnik Georges Wakhévitch ning kirjanikud Ted Hughes ja William Golding. Wakhévitchiga puutus Brook esmakordselt kokku Londonis, kus tal oli võimalus jälgida Jean Cocteau balleti "Le Jeune Homme et la Mort" ("Noormees ja surm") valmimist. Wakhévitchi ülesandeks oli luua balletile lavakujundus. Tema tööd nähes oli Brook veendunud, et just sellist kujundajat oli ta "juba kaua aega otsinud".[16]
((raamatuviide)): CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)