Psalmoodia ehk psalmilaul on muusikas psalmide laulmise ja mängimise muusikastiil.
Nii juudi kui ka varakristlikel jumalateenistustel laulsid ja mängisid psalme kutselised lauljad.
Varast psalmoodiat oli kolme tüüpi:
- responsoorne psalmoodia ehk responsoorium – psalmi laulsid solist ja koor, mis lisas salmide vahele lühikese refrääni;
- antifonaalne psalmoodia ehk antifon – psalme laulsid kaks koori, kes laulsid vaheldumisi kas psalmi erinevaid ridu või poolikuid ridu;
- otsene psalmoodia – psalme lauldi ilma refrääni või lisalauljateta.
Varakristlikust psalmoodiast arenesid välja nii Gregoriuse koraali kui ka bütsantsi, ambrosiuse ja muud kristlikud psalmoodiad.
Mittemeetriliste psalmide tekstid koosnesid eri silpide arvuga värssidest (versus). Värsside retsiteerimiseks kasutatakse meloodiavormeleid, mille elemendid on
- algusvormel (initium), mis kujutab enesest tõusvat meloodiakäiku;
- retsitatsioonitoon (tenor, tuba, repercussio, tonus currens), mis kujutab enesest tugiheli, millel lauldakse mitu silpi;
- väike tsesuur (flexa), mis vastavalt värsi struktuurile kujutab enesest kõrvalekallet retsitatsioonitoonist;
- vahekadents (mediatio), mis kujutab enesest väikest melismi;
- lõpuvormel (terminatio, finalis, punctum), mis kujutab enesest meloodia lõpus olevat laskuvat meloodiakäiku.
Psalmitekstide laulmiseks on kolm võimalust:
- terve psalmi laulmine algusest lõpuni (psalmus in directum);
- üksikute versuste laulmine;
- valitud versustest uute tervikute loomine.
Psalmoodia on peamiseks muusikastiiliks tunnipalvustel. Benedictuse reegli ehk klassikalise kloostrikorra järgi lauldakse tunnipalvustel läbi kõik 150 psalmi. Psalmoodiat esineb ka missa propriumiosades.