| Rudolf Schiller | |
|---|---|
 Rudolf Schiller Venemaa keiserlikus mereväes 1905 | |
| Sündinud |
31. detsember 1872 Haapsalu |
| Surnud |
5. detsember 1938 Tallinn |
| Teenistus | Eesti merejõud |
| Auaste | kaptenleitnant |
| Juhtinud | Eesti merejõud 1918 |
Rudolf Schiller (sünninimega Rudolf Süllaär; 31. detsember 1872 Haapsalu – 5. detsember 1938 Tallinn) oli Venemaa Keisririigi ohvitser, hiljem juba Eesti Vabariigi ohvitser ja Eesti merejõudude esimene ülem.
Rudolf Schiller sai alghariduse Haapsalu linnakoolis ja jätkas Tallinna Raudtee Tehnikakoolis, mille ta lõpetas 1892. Seejärel töötas ta Balti raudteel vedurijuhi ja ametnikuna nii Tallinnas kui ka Peterburis.
1905. jaanuari alguses mobiliseeriti ta seoses Vene-Jaapani sõjaga Balti mere laevastikku. Eriharidusega inimesena saadeti ta õppima laevadele Okean ja abiristlejale Don, et saada mereväeohvitseriks. 16. mai ülendati ta praporštšikuks (lipnikuks) ja ta asus teenima Kroonlinna, kus ta oktoobris määrati transpordilaeva Anadõr vahiohvitseriks.
1906. aastal pärast Vene-Jaapani sõja lõppu jäi Schiller tegevteenistusse ja teenis Laadoga järvel miini-torpeedopaadi nr 125 vanemohvitserina.
1907. aasta aprillis ülendati admiraliteedi Alamporutšikuks (nooremleitnandiks) ja määrati torpeedopaadi nr 28 komandöriks. Oktoobris alustas ta teenistus transpordilaeval Samojed vahiülemana.
1908. aasta mais sooritas mereväeohvitseri eksamid ja ta ülendati admiraliteedi porutšikuks (leitnandiks). Aastail 1908–1911 teenis jäämurdja-puksiiril Mogutši vahiohvitserina.
1911. aprillis määrati Schiller Balti laevastiku allveelaevade õppe- ja baaslaevale Habarovsk, algul revidendina, hiljem vanemohvitserina.
1912. märtsis ülendati staabikapteniks.
1915. aasta juunist oli Schiller Habarovski komandör ja osales I maailmasõjas. Siit sai ta ka oma lahingukogemused, oli laevaga korduvalt lennukite tule all, elas üle Saksa allveelaeva torpeedorünnakud Osmussaare ning Põõsaspea all.
1916. aasta 30. juulil ülendati ta admiraliteedikapteniks (kaptenmajor).
1917. mais vahetas ta Habarovski komandöri koha ujuvtöökoja Kama komandörikoha vastu. See kestis vaid paar kuud ning ta määrati veel samal suvel Balti mere õhulaevastiku diviisi staapi vanemaks käsundus- ja navigatsiooniohvitseriks, täites ka staabiülema ülesandeid.
1918. aasta 18. jaanuaril kirjutas Balti laevastiku õhudiviisi staabiülem välja tõendi kapten Rudolf Schilleri lubamise kohta puhkusele ja andis ka sõidupileti. Vene vägede lahkumisel jäi Schiller kodumaale ja sellega oli tema teenistus Vene vägedes lõppenud.
28. veebruar andis Eesti Sõjaväe ülem kindralmajor Andres Larka välja käsu, millega kohustas kõiki mereväelasi end üles andma Eesti Sõjavägede Staabi inspektorjaoskonnas Narva mnt 50a. Selle jaoskonna alla kuulus ka mereväe jaoskond, mille ülem oli Rudolf Schiller. Selle jaoskonna ülesandeks oli Eesti mereväeohvitseride ja ametnike teenistusse määramine ning igasugune asjaajamine. Seega oli R. Schiller Eesti mereväe esimene organiseerija ja kõrgeim juht. Märtsi lõpus ülendati ta 2. järgu kapteniks (kaptenleitnant).
4. aprillil saatsid sakslased rahvusväeosad laiali, pärast seda jäi Schiller seotuks omakaitsega ning oli üks, kes osales Kaitseliidu legaliseerimisel.
13. novembril määrati Kaitseliidu ülema käsuga Schiller Tallinna Uue sadama komandandiks. Järgmisel päeval esitas ta sõjaminister kindral Larkale oma nägemuse merekaitse korraldamisest, rõhutades vajadust seada lahinguvalmis rannakaitsepatareid Tallinna kaitseks. 24. novembrist määrati Schiller kindral Larka käsuga mereväe ülemaks.
28. november esitas ta Konstantin Pätsile Eesti Vabariigi Eesti merejõudude korraldamise esialgse kava, mis oli kokkuvõttes järgmine:
Organiseerimistöö jäigi Schilleril põhitegevuseks. Oma eelnevast kogemusest oli ta eeskujuks võtnud Vene laevastiku kogemuse – Eestile see aga ei sobinud ning sellest tekkisid hiljem arusaamatused.
21. detsember määrati Schilleri asemel Eesti merejõudude juhatajaks Johan Pitka, kes näitas Vabadussõja alguses üles suurt aktiivsust ja võimekust.
1. jaanuarist sai Schillerist Mereväe Koosseisu ja Tehnilise Varustuse Valitsuse ülem, kuid tagandati juba 15. jaanuarist ja määrati sama valitsuse Mereside osakonna ülemaks. Selleski ametis sai ta olla vaid paar nädalat.
1. veebruarist moodustati Rannavalve, Side ja Päästejaamade Valitsus ning Schillerist sai selle valitsuse Päästejaamade osakonna ülem. Selles ametis oli ta kuni 26. novembrini ja edasi viidi Schiller üle lennuväe Merelennusalga lennujaama ülemaks.
Lennuväelaste juhtimisega olid tal kogemused juba olemas ja hinnangud tema tööle olid head. Vabadussõja lõpp ja üleminek rahuajale tekitas igal pool segadust. Schiller sattus mainet kahjustavatesse intriigidesse. Esimene leidis aset 3. märtsil, mille käigus rikkus ta ära head suhted põhjanaabritega. Soome lennukil lõppes kütus otsa ja tegi hädamaandumise Prangli saare juures vette. Merehätta jäänud lennuki kohendamise eest esitas, aga Soome sõjaministeeriumile arve. Järgmised sekeldused juhtusid oma meestega. 19. augustil leiti Sveaborgi lähistel maandunud lennukilt 15 liitrit piiritust. Septembris lennuroodu vanemleitnant Boriss Štšepotjev lennanud vesilennukil Soome. Soomes peeti sõiduk kinni, see oli ilma riigi tunnusmärkideta, peal 100 liitrit piiritust.
1. juulist viidi ta lennuväest üle sõjaväe korraldusvalitsuse käsundusohvitseriks ja loeti komandeerituks merejõudude juhataja käsutusse.
1. juunil lahkus ta tegevteenistusest ja arvati arstliku komisjoni otsuse alusel erru.
Pärast erruminekut jäi Schiller elama Tallinna. Tal jäi 25-aastasest riigiteenistusest puudu 4 kuud ja 20 päeva, seetõttu ei maksnud Eesti Vabariik talle pensioni.
Esimene abikaasa Johanna (sünd Allas) suri 1923. aasta novembris, sellest abielust oli tal neli last. Vanemast pojast Borisist sai samuti ohvitser, teine poeg Nikolai-Adam lahkus Saksamaale. Tütred Gertruda ja Sigrid läksid mõlemad 1930. aastatel USA-sse ja jäidki sinna. Teine abikaasa Irma Luz elas 1928. aastani.
Rudolf Schiller suri 5. detsembril 1938 ja maeti Tallinnas Kopli kalmistule. Okupatsiooni ajal see kalmistu hävitati ja nüüd on seal park.