Sookiur | |
---|---|
| |
Kaitsestaatus | |
Taksonoomia | |
Riik |
Loomad Animalia |
Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
Klass |
Linnud Aves |
Selts |
Värvulised Passeriformes |
Sugukond |
Västriklased Motacillidae |
Perekond |
Kiur Anthus |
Liik |
Sookiur |
Binaarne nimetus | |
Anthus pratensis (Linnaeus, 1758) |
Sookiur (Anthus pratensis) on västriklaste sugukonda kiuru perekonda kuuluv lind.
Tema rahvapärased nimetused on soovästrik, soopiuksuja, soosiisike ja kadakalind.[1][2]
Sookiur ei ole looduskaitse all.[2]
Ta on silmatorkamatu välimusega, teistest kiurudest natuke väiksem ja heledam[3]. Tema keha on alla 16 cm pikk ja ta kaalub alla 20 g[2]. Ta on seljalt tumepruun, kõhu alt hele, rinnal tumedate tähnidega[1]. Tal on heleroosad jalad ja väike kitsas nokk.
Sookiuru laul koosneb lühikestest tiksuvatest silpidest, mis lõpupoole muutuvad järjest kiiremateks[1].
Sookiur on laialt levinud Euraasia parasvöötmes ja lähisarktikas[2]. Ta on levila suuremas osas rändlind, talvitudes Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas, Krimmis, Kaukaasias, Kesk-Aasia lõunaosas, Ees-Aasias ja Lõuna-Aasias[3][1]. Paikne on sookiur Briti saartel ja Lääne-Euroopa rannikualal.
Eestis on sookiur tavaline ja üsna arvukas haudelind, kelle pesitsusaegset arvukust hinnati sajandi algul 150–200 tuhandele paarile[4]. Kuid viimase paarikümne aastaga on tema arvukus vähenenud ja tänapäeval on Eestis pesitsevaid sookiure kõigest 50–100 tuhat paari[2].
Sookiur asustab niisket avamaastikku: niite, loopealseid, karjamaid, soid ja rabasid.[3][1][2] Ehkki ta ei ela kultuurmaastikul, arvatakse ta soodsas seisundis liikide hulka.
Sookiur tegutseb maapinnal, aga ärevuses võib ta ka põõsa otsa lennata.[1][2] Ta lendab peamiselt madalalt ja kiirete tiivalöökidega.[2]
Pesitsusajal kohtab sookiuru mängulendu. Lind tõuseb astmeliste järkudena järjest kõrgemale ja laulab kogu lennu jooksul oma katkendlikku laulu. Harvem laulab sookiur maas, veel harvem puu otsas.[1][2]
Pesa ehitab sookiur mättale või kuivemale kõrgemale kohale rohu sisse lohukesse[3]. Pesa asub mulluse kulu varjus ja mõnikord isegi selle all, mõnikord mätta serva sees.[1][2]
Enamikus levilast on sookiurul kaks kurna aastas: esimeses umbes 5, teises umbes 4 muna.[3][1][2]
Esimesed sookiurud saabuvad Eestisse märtsi lõpul või aprilli algul[1]. Suur osa neist rändab edasi põhja poole[1]. Esimene kurn munetakse mai algul, teine juuli algul[1]. Äralend algab augusti teisel poolel, on kõige intensiivsem septembri keskel ja kestab novembri alguseni.[2]
Sookiur kasvatab sageli üles käopoegi.
Sookiur sööb peamiselt putukaid, keda otsib maapinnalt. Ta eelistab mardikaid ja liblikate röövikuid. Tema toiduobjektid on peamiselt taimekahjurid ja nende hävitajana toob sookiur kasu.[2]
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Anthus pratensis |