Stomatoloogia ehk hambaarstiteadus on teadus hammaste, suuõõne ja lõualuu haigustest. Stomatoloogiaga tegelev arst on stomatoloog ehk hambaarst.
Stomatoloogia jaguneb terapeutiliseks stomatoloogiaks, mis hõlmab hammaste ja ümbritsevate kudede ravi ehk hambaravi mitteortopeedilisel ja -kirurgilisel teel, ortopeediliseks stomatoloogiaks, mis tegeleb moonete ravi ja vältimisega ning kirurgiliseks stomatoloogiaks, kus kasutatakse raviks kirurgilisi ehk invasiivseid meetodeid.
Stomatoloogiaga on tihedalt seotud ka anestesioloogia.
Stomatoloogia harud
- Endodontia, juureravi ehk hammaste juurekanalite raviga tegelev hambaraviharu; endodontiale spetsialiseerunud hambaarst on endodont;
- hambaproteetika ehk hammaste proteesimine, millega tegeleb hambaproteesiarst;
- hambumusfüsioloogia uurib hammastiku ehitust, hambumise häirete epidemioloogiat, etioloogiat, diagnostikat ja ravi;
- implantoloogia, mis hõlmab tehisjuurte paigaldamist;
- ortodontia, hammaste asendi, hambakaarte kuju ja funktsiooni parandamine, ortodontilise ravi läbiviija on ortodont;
- parodontoloogia, hammast ümbritsevate kinnituskudede ja igemete ravi, millega tegeleb parodontoloog;
- pedodontia ehk lastehambaravi, millega tegeleb laste hammaste ravile spetsialiseerunud hambaarst ehk pedodont;
- suupatoloogia, suu- ja hambahaiguste õpe ja diagnoosimine, sealhulgas
- karioloogia ehk kaarieseõpetus uurib kaariese etioloogiat, epidemioloogiat, patogeneesi, diagnostikat, ennetamist ja ravi;
- suu-, näo- ja lõuakirurgia, sealhulgas
- hambakirurgia;
- suukirurgia.
Erialad Eestis
Eestis loetakse erihambaarsti erialadeks:
- suu-, näo- ja lõualuukirurgia;
- ortodontia;
- restauratiivne hambaravi.[1]
Etümoloogia
Stomatoloogia termin on tuletatud vanakreeka sõnadest στόμα (stoma – suu) ja λόγος (logos – õpetus, mõiste, sõna).