Suulaeluu (ladina os palatinum) on paljudel selgroogsetel peas paiknev paariline näokoljuluu. Suulaeluu on seinaks nina- ja suuõõne, silmakoopa ning tiibjätkesuulae augule.[1]
Suulaeluu areng, anatoomia, asend, kuju ja morfoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.
Koduloomadel paikneb suulaeluu koljubaasil kiil- ja ülalõualuu vahel ja koosneb kahest lestmest (lamina horizontalis, lamina perpendiculatis). Suulaeluus esineb suulaeurge (sinus palatinus).[2]
Inimestel on suulaeluu näokoljuluu, mis koosneb kahest omavahel ühenduvast luuplaadist – rõht- ja püstleste –, mis ühenduvad ülalõualuuga.
Enamikul tänapäevastel madudel paiknevad uurijate arvates hambad ka suulaeluul, välja arvatud infraseltsi Scolecophidia, ja maoperekondadesse Plectrurus, Rhinophis, kilpsaba, kalabariia, kummiboa, Apostolepis, pinnaserästik, munamadu, Elachistodon, Emydocephalus, Ophryacus isenditel, perekondades Calloselasma, lõgismadu ja eefa on tuvastatud isendeid kellel on hambad suulaeluul ja ka neid kellel need puuduvad.[3]
Suulaeluu koos tiibluu ja teiste luudega osalevad hammustamisel.