Suusamatk on suusatades matkamine märgistamata või patrullimata maapiirkonnas või mägedes. Matkatakse tavaliselt väljaspool suusaradu ja suusakuurorte ning matk võib kesta ühe päeva või kauem.

Kui matk kestab kauem kui üks päev, veedetakse öö mägionnis või telgis. Samuti ei kasutata matkates suusatõstukit ega muid transpordivahendeid. Suusatatakse soovitud tehnikas ja vastava varustusega: kasutatakse kas Alpi ehk mäesuusatamist, põhjamaade suusatamist (inglise keeles Nordic skiing) või Telemarki^[viide?].

Populaarseks sai selline matkamine nende suusatajate poolt, kes soovisid suusatada uutes kohtades ja/või vältida suusakuurortide kõrget hinda. Väljaspool märgistatud radu matkamine vajab head orienteerumisoskust ning sobiva raja leidmise oskust mägedes, kus võivad esineda lumelaviine.^[viide?]

Suusamatkamine on võimalik kõikjal, kus on piisavalt lund. Hooaeg kestab jaanuarist maini või juuni alguseni, kuigi klassikaline suusamatka hooaeg Euroopas on märtsist maini.

Kuna läbitakse maastikku, mis võib olla kord täiesti tasane, kord järskude tõusude ja langustega, tuleb kasutada laiemaid ja lühemaid suuski. Suusataja kontsad peavad olema loomuliku libisemise võimaldamiseks vabad, seega peavad kannad suuskadel liikumise hõlbustamiseks suusa küljest lahti käima. Selleks kasutatakse suusasidemeid, mis sellist liikumist võimaldavad. ^[1]

Ajalugu

Alpides toimus esimene suusaretk 1894. aastal, kui kirjanik Arthur Conan Doyle oli oma tuberkuloosihaige abikaasa mägedesse ravile saatnud. Igavuse peletamiseks õppis ta suusatama ning sõitis suuskadel Davosist Arosasse. Esimese suusaturismireisi korraldas Arnold Lunn 1903. aastal Šveitsis Adelbodenis.^[2]

Suusanahad

Suusanahad on ribad, mis kinnituvad suuskade põhjale selleks, et aidata nõlvadel üles liikuda. Minevikus neid valmistati hülgenahast, nüüd on need tavaliselt valmistatud nailonist või mohäärist või nende kombinatsioonist. Suusanahad on loodud selleks, et saaks lumel paremini edasi liikuda, tahapoole libisemata. Nahkade välispinnal on karvad või soomused, mis haaravad lund, takistades suuskade tahapoole liikumist. Suuski ettepoole nihutades lamenevad need pinnad libisemiseks. Allamäge suusatades tuleb need eemaldada. ^[3]

Maastikuliigid

Suuskadega matkamine hõlmab nii ülesmäge kui ka allamäge liikumist ilma suuski eemaldamata. Olenevalt juurdepääsu võimalustest ja asula lähedusest eristatakse järgmisi maastikuliike:

• Frontcountry – maastik, mis ei asu rajal, kuid selle vahetus läheduses. Radade juures on suusatõstukid ning esmaabiteenused.
• Slackcountry – maastik, mis ei asu tähistatud suusapiirkonnas ning kuhu pääseb ligi suusaliftiga, kasutamata suusanahkasid või -saapaid.
• Sidecountry – maastik, mis asub väljaspool suusapiirkonda ning kuhu pääseb ligi suusaliftiga. Tavaliselt on suusatajal vaja ka matkata, kasutada suusanahkasid või ronida, et jõuda sellisele maastikule ning sealt tagasi.
• Backcountry – kõrvaline maastik, kuhu ei ole võimalik suusaliftiga minna.

Viited