Teatrikriitika on lavastust tutvustav, seda kui tervikut analüüsiv, selle komponente ja kokkukõla hindav, sotsiaal-pedagoogiline ja sotsialiseeruvat funktsiooni omav, etenduse häid ning halbu külgi esile toov kriitika.[1]
Teatrikriitikal on kolm põhisuunda: tegijaile, publikule ja ühiskonnale.[2] Teatrikriitika võib olla nii arvustuse, essee, ülevaate, intervjuu kui muljendi vormis.
Teatrikriitika on teoreetilisel tasandil reeglite kogum, kuidas teatri kohta arvamust avaldada.[4] On individuaalne, millistest aspektidest kriitik soovib kirjutada. Tähelepanu tuleks keskenduda neile osadele, mida peetakse kõige olulisemaks. Tähtis ei ole mitte anda lai ja põhjalik ülevaade lavastuse elementidest (iga näitleja esitus, iga kostüümimuutus, iga stseen jne) vaid arenda välja mõned läbimõeldud detailidega võtmeideed.[5]
Teatrikriitik peaks vastama oma analüüsis järgmistele küsimustele.[6][7]
Teatrikriitika toimetaja ülesanded on kontrollida fakte, viia tekst vastavusse väljaande vaadetega, vajadusel kärpida, teha keelekorrektuur, ehitada valikute ja suundade vahele tasakaal ka siis, kui eelistused on selgelt väljendatud. On vaja selget, äratuntavat ja sõnastatavat teatrikriitikat ilmutava toimetuse positsiooni. Sellele positsioonile peaks vastama autorile suunatud ootused ja orienteeritus.[11]
Teatrielu – kord aastas Eesti Teatriliidu ja Eesti Teatri Agentuuri ühiselt väljaantav ülevaatekogumik, mis käsitleb eelnenud aasta Eesti teatrielu. Igal kogumikul on toimetajad, kes kujundavad väljaande teemaderingi. Kirjutatakse lasteteatrist, muusikateatrist, tantsuteatrist, uuematest suundumustest ja olulisematest isikutest. Üldiselt ei ilmu enam üksiklavastuste arvustusi, vaid lavastustest räägitakse üldistavalt omavahelises võrdluses.
Teater. Muusika. Kino – kuukiri, mille pea- ja teatritoimetaja on Madis Kolk. Ajakirja avaldamistsükkel on pikk, mistõttu ilmuvad arvustused teatud ajalise nihkega. Selle formaat võimaldab avaldada kõige pikemaid ja sisukamaid teatriteemalisi artikleid. Ilmub arvustusi, esseesid, intervjuusid, festivalide ülevaateid.
Müürileht – Müürilehe huviorbiidis on teatrielu uuemad ja värskeimad suundumused. Sealseid teatrikülgi on varem toimetanud Keiu Virro. Aastate jooksul pöörati tähelepanu teatri äärealadel toimuva tutvustamisele (nt burlesk) ja pöörati tähelepanu ka teatri tegemiseks vajalikele ametitele (dramaturg, valgustaja, helikujundaja, lavatööline, publikuteenindaja). Alates 2014. aastast toimetab teatri- ja kunstirubriiki Piret Karro, kelle juhtimise all on tähelepanu pöördunud pigem kunstivaldkonnale.
Sirp – Eesti suurim kultuurileht, mis ilmub igal reedel. Teatritoimetaja on Tambet Kaugema. Sirp võimaldab kirjutada pikemalt kui päevalehtedes, mistõttu on sealsed arvustused ka põhjalikumad ja esseelikumad kui päevalehtedes. Ilmub ka festivaliülevaateid, intervjuusid ja kommentaare. Sirp on ka peamine väljaanne, kus kirjutatakse teatripoliitilistel ja metakriitilistel teemadel.
Postimees – Eesti suurim päevaleht avaldab regulaarselt teatrikriitikat märkimisväärsematest lavastustest. Kultuuritoimetuse juht Heili Sibrits on ise üks enim teatrist kirjutaja, kuid tellib arvustusi teisteltki teatrikriitikutelt. 2015. aastal alustati "välkarvustuse" formaati, mis on selfie-sticki abil tehtud video etendusejärgsetest vahetutest muljetest. Piirkonnaväljaanded Tartu Postimees, Pärnu Postimees, Virumaa Teataja ja Sakala kajastavad pea kõike nende piirkonna teatrielus toimuvat.
Eesti Päevaleht – kultuuritoimetaja Mari Peegel.
Eesti Ekspressi Areen – nädalaleht, mille kultuuriosa juhataja on Kadri Karro.
Maaleht – nädalaleht, kus teatriartikleid kirjutab peamiselt Margus Mikomägi.
Kultuur ERR – Eesti Rahvusringhäälingu kultuuriportaal loodi aastal 2013 ning sellest ajast ilmub seal ka teatrikriitikat. Üksnes online-meediana ei ole neil otseselt arvustustele mahupiiranguid, kuid sageli jäävad need siiski päevalehekriitika tähemärkide piiresse. Peamisteks kirjutajateks on Kadi Herkül (Tallinna teatrielu) ja Mihkel Truman (Tartu teatrielu)
Teatriblogid – teatriblogide buumiaeg jäi nullindatesse ja aktiivsete blogijate jõud on umbes aastaks 2012 raugenud[viide?]. Teatriblogisid on lähemalt vaadelnud Andreas W[12], Meelis Oidsalu[13] ja Tambet Kaugema[14]. Blogitekstidele on omane muljeline väljenduslaad ja oma teatrikogemuse vahendamine, sageli soovituse vormis. Teatriblogina on tuntud Danzumehe blogi. Legendaarne oli ka Tädi blogi, mis rõhus konstruktiivsuse asemel pigem teravusele. Veel oli Lasteteatriblogi ja Teatriteaduse Üliõpilaste Looži blogi].
Kindlasti tuleb meeles pidada, et tegemist on nõuannete, mitte kindlate reeglitega. Teatrisse on soovitatav tulla pigem varem kui hiljem, sest hilinejaid saali ei lubata. Vaata etendus kindlasti lõpuni, isegi juhul, kui on tunne, et seda ei soovi, kuna tihti on lavastuse võti justnimelt lõpus ja vaheajal lahkudes jääbki elamus poolikuks. Kui kavatsed lavastusest kirjutada ja esmamulje on negatiivne, mine vaata lavastuse teist etendust, sest iga mängukord erineb eelnevast. Samuti ei pruugi esietendus parim mängukord olla, mille põhjal arvustust kirjutada, iga järgnev etendus on esietendusega võrreldes pingevabam. Samuti on oluline lavastuse nn kodulava, mine võimalusel lavastust selle koduteatrisse vaatama.
Hoidu eelneva kriitika mõjudest, suhestu sellega alles pärast teatriskäiku. Eriti soovitatav on see teatrist kirjutajale. Lisaks ei pea vaheajal kohe tuttavatega mõtteid jagama, sest teiste arvamus võib sinu kui kriitiku muljeid liialt hägustada või mõjutada. Üldiselt on raske anda lavastusest kirjutamise lubadust enne, kui pole lavastust näinud. Sunnitult kirjutatut on ebameeldiv lugeda. Oma mõtetel ja tunnetel tuleb lasta settida, kirjutada võib küll vahetult pärast etendust, kuid järgmine päev on vajalik see värske pilguga üle vaadata.
Iga lavastusega käib kaasas kava. Kavaleht võib olla lavastuse kontseptuaalne osa või sisaldada vajalikku konteksti laval toimuva mõistmiseks. Tihti moodustab kavaleht lavastusega terviku, kasuta seda oma arvustuse loomisel.
Kirjutades pea silmas, et kriitiku eesmärk ei ole juhendada näitlejaid või lavastajat, vaid esitada üks vaatamiskogemus, millest etendajad ja tegijad võiksid näha, kuidas mõjub tehtu vaatajale. Liikudes teatriringkonnas, püüa kriitikuna säilitada positsioon, kus "sisened teatrisse eesuksest", ning saalis istudes peegeldad vaatajate arvamust.[17]
Vaatajana on soovitatav tutvuda eelnevalt kriitikaga (säilitades kriitilist meelt), loe ja kuula, mida lavastajad-näitlejad lavastuse kohta on kõnelenud, see annab taustainformatsiooni teatrikülastusele. Otsi mitmekesiseid ja ilmtingimata mitte turvalisi teatrikogemusi, väldi negatiivsetele ja positiivsetele eelarvamustele tuginemist. Püüa nähtut kritiseerida ja reflekteerida isegi juhul, kui kontakti saavutamine lavastusega osutus keeruliseks. Ära unusta, et lavastus pole privaatne, vaid avalik kõneakt. Austa kõnelejat, aga vaatajana ei pea alati leppima sellega, millega sa nõus ei ole.
Tähtsaim on meeles pidada, et oled teatrisse tulnud vabatahtlikult, naudi seda võimalust![18]
((netiviide)): CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)