Tehiskivi on looduslikest materjalidest tööstuslikult toodetud kivi. Põhikomponentideks on tsement, liiv ja täitematerjal, milleks on looduslik kivim. Tehiskive kasutatakse ehituses, sisekujunduses ja tööstustes.[1] Tehiskive kasutatakse sisekujunduses, sest nende pind on siledam ja ühtlasem kui looduslikul kivil. Omapärasema välimuse saamiseks lisatakse pigmenti. Kõige levinum tehiskivi sisekujunduses on tööstuslik marmor. Sisekujunduses kasutatavaid tehiskive nimetatakse komposiitkivideks või harvemal juhul kunstkiviks.
Tehiskivi eelised võrreldes loodusliku kiviga on:
Samas esineb tehiskividel mitmeid puudusi:
Mõningatel kivimitel, näiteks marmoril, on keerulisem tootmisprotsess:
Tehiskive hakati valmistama 18. sajandil ning neid nimetati coade kivideks. Coade kivi on oma nimetuse saanud algidee autori Eleanor Coade järgi. Algne coade kivi koosnes ränikivist, kvartsist, savist ja soodaklaasist. Coade kivi valmistamise tehnikas oli põhirõhk põletamisprotsessil ning savi kasutamisel sideainena, mis muutsid kivid kvaliteetsemaks. Enne coade kivi valmistati tehiskive savita, sellepärast ei arvestata ametlikult Eleanor Coade tehiskivide loojaks. Coade tehiskivi retsept on aluseks võetud tänapäevaste tehiskivide valmistamisel ning sellepärast peetakse teda de facto tehiskivide loojaks.[3]