Tervik on entiteet, millel on osad. Ta on ühtne paljus. Tervik ja osa on paarismõisted, mida saab määratleda ainult teineteise suhtes.
Kuigi tervik koosneb osadest, ei taandu ta osadele. Dialoogis "Theaitetos" ütleb Platon: "Vanker ei ole tema sada osa."[1] Platon teeb vahet mõistetel 'tervik' (holon) ja 'kogum' (pan). Teoses "Timaios" paneb ta ette, et maailma tuleks mõista kui tervikut. Tervik on Platoni jaoks kõigist osadest koosnev täielik ühtsus, mis osi seob: "Iga tervik on ju paratamatult paljudest koosnev üks, ja osad saavad olla ainult niisuguse terviku osad, sest iga osa on ju paratamatult mitte ühendamata paljuse osa, vaid niisuguse terviku osa. (...) Osa ei ole niisiis paljude või kõikide osa, vaid osa teatud kindlast ühtsest ideest (ἰδέας) või teatud kindlast ühest, mida me nimetame tervikuks, niipea kui see tervik nimelt koondab eneses kõik oma osad täielikult ühtsuseks.[2]
Aristoteles õpetas, et tervik on enam kui osade summa. Tema järgi on määrab tervik (holon) ühtsuse (hen).
Jan Christiaan Smuts määratleb oma 1926. aastal ilmunud raamatus "Holism ja evolutsioon" mõiste holism õpetusena tervikust.
Terviku ja osa suhetega tegeleb ontoloogia haru mereoloogia.
Tervikut, kui midagi jaotatavat ja kokkupandvat nimetatakse ka süsteemiks (kreeka keeles tähendab sõna σύστημα (systema) ehitatut, kokkupandut, seotut), kusjuures rõhuasetus on osade terviklikul seosel, mis võivad üksteist ka mõjutada.
Bioloogiline organism on (kõrgeltarenenud) iseseisev aineline tervik, mis järgib bioloogilisi, keemilisi ja füüsikalisi seadusi ja on seejuures elus. Bioloogilise organismi üheks olulisemaks tunnuseks on ainevahetus. Organismid on tervikud, mille osad on tervikuga materiaalses, eksistentsiaalses ja funktsionaalses seoses.
Organismina võib vaadelda igasugust dünaamilist tervikut nagu rahvast, kultuuri või elukorraldust. Aristotelesest lähtuv traditsioon kirjeldada ühiskonda ja selle liikmeid terviku ja selle osadena on viinud ka totalitarismini.