Tiit Tarlap (13. november 1954 – 24. veebruar 2017 Sindi) oli eesti kirjanik.
Ta kutsuti 1986. aastal Nõukogude sõjaväe kordusõppustele ning viidi likvideerima Tšornobõli tuumaelektrijaama avarii tagajärgi.
Ta kirjutas peamiselt märuliulmet, aga ka krimi- ja seiklusjutte.
Tema esimene ulmejutt "Tänav akna taga" ilmus 1988. aastal ajakirja Noorus juuninumbris. Tema loomingut on ilmunud maakonnalehtedes järjejuttudena, näiteks Liivimaa Kulleris ja Pärnu Postimehes. Mõned lood on ilmunud ka ajakirjades Horisont ja Favoriit.
Tšornobõlis kogetu innustas teda kirjutama raamatu "Tšernobõl 1986", mis ilmus 1993. aastal. Sama aasta märtsis ja aprillis ilmus ajalehes Liivimaa Kuller Tarlapi jutu "Õnn kestab igaviku...". 1993. aasta lõpust 1994. aasta suveni avaldas nädalaleht Kesknädal Tarlapi romaani "Kurjuse tund" ning 1993. aastal avaldas sama nädalaleht ka tema teist romaani "Vampiirilõks".
1995. aasta juulist kuni sama aasta lõpuni avaldas Pärnu Leht osaliselt Tarlapi romaani "Väga pikk päev". See romaan ilmus tervikuna 2002. aastal ajalehes Lääne Elu. 2001. aastal avaldas Lääne Elu Tarlapi lühiromaani "Liivakella kael".
Tarlapi esimene raamat "Viiking, kes armastas haisid" ilmus 2001. aasta lõpus.
2002. aastal avaldas eesti ulmekirjanduse ekspert ja toimetaja Raul Sulbi oma teoses "Eesti ulme antoloogia" Tarlapi ulmekirjandust.
2005. aastal kirjastas Tarlap Pärnu Tšernobõli veteranide abiga kogumiku "Kurjuse tund. Koidiku lapsed".
Tarlap elas 1980. aastate lõpus ja 1990. alguses Sindis.
Lisaks kirjutamisele mängis ta kitarri ja laulis.
Ta on maetud Sindi vanale kalmistule.[1]